Monday, December 7, 2015

Meri annab, meri võtab, meri hoiab ja hoiatab

Üle 10 naasta tabas meid stiihia, mis näitab kui võimetu inimene looduse ees on. Kui väike, väeti ja abitu. 
Tegelikult saime oma esimese shoki laupäeva hommikul kui teepoolne kraav üle oli ujutanud ja tee veidi vee all, meie poolsel kraavil polnud häda midagi - vett oli aga on rohkemgi olnud. Autosse kuivajalaga ei pääsenud. Hüppasime nagu konnad autosse, et üks väike Riia reis teha. Riiast tagasi jõudes laupäeva õhtul oli tee jälle paljas ja vesi taandunud. Ilmselge hoiatus, proovile panek.

Riia Rahvusooper

Pühapäeval oli taas vesi üle kraavi tõusnud ning meie kraav triiki täis. Tee oli läbitav ning käisime linnas. Enne linna minekut veel tegime väikse põike mere äärde - meri meie juures siis veel üle kallaste ei olnud, lained olid aga suured küll. Ei mäleta, mis see kell oli kui linnast tagasi jõudsime, aga vesi oli tõusnud veelgi. Pärast näosaadet otsustas naabrinaine linna minna, kuna ta ei olnud siin oma autoga ja ei olnud ta ka kindel, et ta hommikul üldse tööle pääseb. Isa sõitis naabrinaisel ees, et ikka natuke julgem oleks. Tema tagasi jõudes oli meilgi küsimus, kas minna igaks juhuks linna või jääda. Kuidagi siiski tuli see otsus, et jääme.

Isa auto esimene, meie oma tagumine

Umbes näosaate ajal külastas meid ka kohalik konstaabel, uurimas , kas meil on ok ja jagas soovitusi. Parkisime oma autosid natuke ümber. Panime oma auto vastas maja parklasse, kuna see ala on veel kõrgem kui meie oma. Seal elab statsionaarselt sees üks pere,  kolm korterit kuuluvad Moskva venelastele, keda parasjagu siin eiole. Isa pariks oma auto rohkem meie malja kõrgemale kohale. meie majas (meie kõrval) on ka üks Moskva venelastele kuuluv korter, kes arvavad, et seda ala pole vaja tõsta, sest nemad küll näinud ei ole, et seal vesi oleks. Niisiis meie majal on kolme korteri juures kõrgem ala ja ühel madalam. Oleme nendega suvel kõvasti kakelnud ja on miski 2-3m majale lähemal olev ala, mis on meie tõstetud. Sinna pani isa oma auto.

Mingil hetkel u kella 23 (või veidi enne seda) hakkasin jälgima, mis linnas toimub. Linnas tundus asi hull, ise jälgisin samal ajal Häädemeeste andmeid merevee taseme kohta. Ajal mil Pärnu linnas täielik möll toimus ja vee tase oli 160cm, siis meil oli see u 130cm. Kõik tundus "tore". Tundus, et pääseme kergemalt. Käisime tunnis vähemalt korra vaatamas, mis olukord on, kaugel vesi on. Sild üle kraavi oli üles tõusnud ja ennast kraavi sutes põiki keeranud. Kui linnas oli kõik juba läbi ning vesi hakkas taanduma, läks meil alles möll lahti, kell oli siis 01.00.  Häädemeeste merevee andmed muudkui tõusevad ja tõusevad. Käisime jub u iga 30 minuti järel vaatamas, mis toimub. Sild oli mööda kraavi truubini triivinud. Adrenaliin oli juba ammu üleval ja tõusis. Kuigi peab ütlema, et tunne oli suhteliselt rahulik ja paanikat ei olnud. Ei olnud ka tunnet, et oleks võinud ikka linna minna. Teate miks? Ma oleksin linnas kogu aeg mõelnud, mis mu kodus toimub, kui kaugel vesi on jne. Umbes kell 03.00 otsustasime magama minna, ehkki merevee taseme andmed muudkui tõusid.

Mõned pildid patrullimisest

 Mingi hetk avastasime, et vesi on tõusnud kuurini.

Kuuris olid asjad veidi ujuma hakanud, alumised puud vee sees

Kõrval maja postkast - Moskvalaste maja

Teiselt poolt kõrval maja pardikesed ujumas

Vesi kuuri juures veel enam tõusnud

Meie maja naabrite (moskvalaste) terassitrepp.. lõpuks oli seal vesi

vesi jõudis naabermaja fundemendini


üle tee naabrite (inglaste) valdused. See telefoni putka on 
tõesti toodud Londonist


Kas me saime magada? Ei saanud, ärevus oli sees. Voodis pikali olles kuulsin iga maja praksu (pooled neist olid ette kujutatud), kuulsin kuidas üleval terassil grilli kate tuules laperdas. Ei olnud hirmus, ärev oli! Keha tegi, mida ta ise tahtis, lihastes oli värin. Selline närvikas. Miljon imepisikest tõmblust lihastes. Henri ei saanud ka magada, vahel isegi võtsin aeg ajalt läpaka lahti, et andmeid vaadata. Häädemeeste andmete järgi oli veetaseme max 154, vähem kui Pärnus, aga siiski ootamatult palju. 
Mingil hetkel peale kella 6 jäime tsips kauemaks magama, kui ma midagi ei mäleta. ärkasin kella 9 ajal kui isa köögis asjatas.  Umbes kella 10 ajal külastas meid taasa konstaabel, pikad kalamehe kummikud jalas. Teatas, et tee on vee all ning autodega läbi ei pääse ja muidugi uuris, kas meil kõik korras. Polnud hullu! Puud olid terved ja vesi majani jõudnud ei olnud. Hommikul oli veetase veel üsna kõrge. Tänase päeva jooksul on see muudkui alanenud (eriti kella 16 alates jõudaslt kohe) ning hetkel pühapäeva õhtul kell 22.30 on see 72 cm üle normi. Henri käis väljas ja ütles, et truup on vee alt väljas.

N.ö meri tegelikult meieni ei jõudnud. Pressis ta vett üle kraavidest (kraavidesse tuli vesi muidugi merest). Kogu meie pisike häda seisneb selles, et oleme lohus. Kui mere vesi alaneb, siis meilt jookseb ta aga ära võrdlemisi aeglaselt. Teatud mõttes on meri siiski meid hoidnud ja varalist kahju teinud ei ole, rääkimata inimkahjudest. Tuule  suund oli meile muidugi väga ebasoodne. Lõppkokkuvõttes oli meeleolu üsna hea ja tegime siin ka sarkastilisi nalju. Paanikat ei olnud, sisimas oli tunne kuidagi kindel. Sel nädala lõpul lubab uut tormi, kuid ehk on seekord tuule suund meile soodsam. Mõte on pinnast veel veidi tõsta.

Mõned pildid hommikusest olukorrast
Inglaste valdused

Laika valdused

Palkmaja, mis jääb enne meid

Nendel naabritel on natuke hapu võitu olukord

Tänud naabritele, et olete pinnase nii kõrgeks tõstnud



Mäetagant läheb kahe maja vaheline truup



Thursday, October 1, 2015

Puhas õhk, positiivne energiaväli ja tähistaevas ehk kuidas ma sattusin tagasi maale elama

Pärast 10 aastat linnaelu (kui suutsin juba kindlasti ka mingil määral linnavurlestuda) tuli üht äkki otsus kolida linnast välja. Ja ei mitte 5 või 10 km, vaid ikka korralikud 20 km. Päris palju oli inimesi, kes kahtlesid selles idees – kuidas sa ikka sealt tööl hakkad käima? Kuidas? Miks? Mida? No lihtsalt! Mujal maailmas inimesed käivad tööl ka 50-100 km eemal oma kodukohast. Muidugi ühistrantsport on neil ka mõnevõrra teine, aga siiski. Me oleme hatrjunud, et Eestis on tegelikult kõik käe-jala juures. 

Aga jah – kuidas me siia saatusime. Eks see oli tegelikult puht juhuslik ja mitte nii väga planeeritud. Olime küll mõelnud, et kunagi võiks ju linnast välja kolida, aga see oli jäänud ka vaid ideeks ja selleks „kunagi“. Küll aga otsisime omale suuremat korterit ja ühel hetkel Henri leidiski korteri nn karpmajas. Karpmaja on sisuliselt ruudukujuline maja, kus neli korterit. Natuke nagu ridaelamu, natuke nagu paarismaja ( heh võib vist öelda quatromaja). Muidugi hind oli väga paeluv ehkki korter oli täiesti plank – sellel teemal seekord siiski peatuma ei jää, selle koduehitus teema võtan kunagi hiljem üles.

Nii see see otsus äkitselt tehtud sai ja muidugi kui veel koha peal sai käidud, siis tekkis just see õige kuuluvus tunne. See õhk, mida seal hingasin oli hoopis teine, isegi sügisene päike tundub seal teine ja tugevatel meretuultel polekski just kui kaalu või tähtsust (sest need on ju ikkagi MERE tuuled). Jah, meri pole meist kaugel, terassilt lausa näha.

Pilt eelmise aastast 04.10.2014  seda terassi meil seal ikka jätkub


Peale selle on seal sama elalisi lapsi, kellega mängida. Eleanor on seal väga rahul ja õnnelik. Ta on väga palju õues, jookseb, hüppab jne. Ja muidugi – ma ise ei pea alati temaga samal ajal väljas olema, piisab kui aeg ajalt kiikad. Kuigi üldiselt on alati häälte järgi aru saada, kus lapsed on ning kui maja juurest kaugemale minnakse, siis antakse alati teada või küsitakse luba (näiteks kui mere äärde minnakse, siis on alati ka keegi täiskasvanud kaasas).

Ma loodan, et kõik see teeb Eleanori immuunsussüsteemi tugevamaks ja igavene kurja juur nohu-köha jääb vähemaks. Alates lasteaias käimisest on ikka olnud nii, et nädal lasteaias ja kaks nädalat kodus. Eks viiruseid ikka liigub ja ühtteist külge hakkab, aga samas tundub, et enamus nohu juhuseid on läinud kergema vaevaga üle kui veel aasta tagasi. Viitsimine ja vastupidavus on väga palju tõusnud. Kui linna soli ikka nii, et kõigest 500m poodi tundus ka vahel nii pikk maa, et oli vaja sülle küsida, siis nüüd bussipeatusest 2 km kodu jalutada pole mingi probleem. No muidugi – palju huvitavam on ju ka. Teeäärse heina sees piilub vahel mõni lilleke, seen või isegi konnapoeg. Kõik see on huvitav! Kergliiklusteel on ju tore jalgadega männiokkaid kokku vedada. Pealegi on õhk nii mõnus ja karge, autode müra pole, vaid õrnalt kostub manteemüra, mis kruusateele keerates sootuks ära kaob. Asendub suve õhtutel rohutirtsu sirinaga, linnu lauluga, konna krooksumist küll kuuleb väha. Eriti praegusel hetkel aga kuuleb, kuidas luiged parvesid kokku ajavad, et lõunasse teele asuda.
Aga kõigist nendest asjadest lahedam on tähistaevas. Kõik tähed on eredalt näha, nii suur kui väike vanker on väga häasti leitavad. Linnutee. Vahel on isegi tunne, et peaks omale astroloogia raamatu muretsema ja muidki tähtkujusid otsima hakkama. Hea on olla eemal linna valgusreostusest ja sudust, mis ei lase näha tähistaevast tema täielikus hiilguses. Ja muidugi on veel boonusena magamine pilkases pimeduses. Muide melatoniin, mida inimorganism sünteesib, et magades korralikult välja puhata, sünteesibki vaid absoluutses pimeduses. Väike hämarus ja organism jätab selle protsessi ära. Jah, me küll magame, aga ei puhka nii hästi välja. Olen sellega juba nii ära harjunud, et enam ei oskagi magada, kui kas või natuke valgust kuskilt paistab. Algab juba sellest, et lihtsalt ei tule und.

Vot siis, sellised vigurid! Tegelikult muudkui kirjutaks ja kirjutaks veel, aga kogu see jutt nii väga pikaks läinud...  Igatahes on meil hetkel väga tore elada ja linna tagasi siia maani veel ei taha :D



Sunday, September 20, 2015

Aasta aega käte koreograafiat

Paljud ei teagi, et olen vahe peal tantsu kõrvalt olnud aasta aega ka kasiinos diiler. Ega ma ei täpsustagi kus ja mis ja mida, vaid hoopis, mis töö see on ja mida see mulle andis.

Tegutsesin siis pokeri turniiride ja cash game diilerina. See on töö, kus käed ja näpud saavad tohutult koreograafiat teha. Teatud mõttes iga tunni järel esitatud üht ja sama etendust. Etendus, kus kasutad ka sõnu - nii palju kui vajalik, üleliigne jutt on tarbetu. Etendus, kus pea peab töötama lakkamatult, Etendus, kus tähelepanu peab samal ajal olema fokuseeritud kui ka tajuma ümbritsevat.

Diiler on see, kes haldab lauda ja juhib mängu. Peale selle, et näpud saavad palju tööd, arenes tohutult keskendumis võime ning kalkulatsioonid peas. Kuigi jaa - black out'e ja brain freeze ikka toimub. Eriti kui kella aeg ei ole enam kõige sobilikum peast arvutamiseks. tuleb arutada pot limitit, side pote jne. Lõpuks käivad nii mõnedki asjad automaatselt, kui aju tegelikult enam ei arvuta, vaid teab vastust juba ennem. Põhimõtteliselt on aju jaoks tegemist juba korduva käitumis mustriga. Kuigi jah - inimene pole masin ja ka siis võib esineda vigu. Ka masinad teevad tegelikult vigu.

Kui ma aus olen, siis mulle meeldis see töö. Meeldis väga! Pärast poolt aastat diilerina hakkasin selles töös väga mugavalt tundma - mõnikord oli mul lauas tunne, et ma ei olegi tööl, vaid puhke hetkel. Miks ma siis sellest loobusin? Sest tants on tähtsam, olulisem, hingelisem. Sellel alal tuli uusi välja kutseid, mis nõuavad minult ja mu perelt natuke rohkem.  ja kui nüüd aus olla, siis 100% ma sellest loobunud ei olegi - ehk kui keegi diileritest haige/puhkuselt vms, siis olen  mina jälle lauas.





Wednesday, July 15, 2015

Vaatasin filmi

XXIX Pärnu filmifestival. Midagi paremat on tulekul (Something Better to Come, Poola/Taani/Vene 2015)
Vaatan filmi etv järelvaatamisest, sest õigel ajal polnud aega vaadata. 
Ribu rada pidi hakkab siia tulema muljeid, mida kirjutan üles filmi vaatamise ajal. Lihtsalt et kaardistada hetke emotsiooni. Nii et pole kindel kui seotud või mitte seotud kogu see asi siin tuleb.
See dok.film on teismelisest tüdrukust, kes elab Moskva rajooni prügimäel. Ta püüab seal elada tavalist elu - proovib kosmeetikat, suitsetab ja alkoholigi. Ema valab tüdrukule viina otse tassi, millest siis tüdruk lonksu võtab. Tass käib loomulikult ringi. Räägivad elust, kuidas sealsed inimesed surevad, toimivad, avaldavad arvamust riigist, Putinist. Juba film algab päris võimsate kaadrite ja tekstiga.

Niisiis.. enamus elanikest hukkub tules või talvel lihtsalt külmub surnuks, kaadrid põlenud skelettidest. Ja siis ekskavaatori juhid lihtsalt vestlevad, kuidas nad aeg ajalt inimestest üle sõidavad. Noh, lihtsalt ei näe neid, sageli prügimäe elanikel tumedad riided seljas. Ja nad räägivad sellest nagu tegu oleks olnud mõne loomaga stiilis.. noh, näed jäi alla (mitte loomi tuleks alla ajada ja see ei morjendaks). Põhimõtteliselt oli tegu nende jaoks iga päevase asjaga.

Julija mõlgutab mõtteid selle üle, kuidas nad sinna saatusid, kuidas tema ema prügimäel muutus (joodikuks) ning siis tuleb üks hea lause selle teismelise tüdruku poolt: "See ei ole mitte prügimägi, vaid soo. Imeb kõik sisse!"

Esimene armumine, rasedus. Poiss ei taha kuuldagi isaks olemisest, ema sarjab tüdrukut. Kuidas te ei mõelnud, miks te kondoome (prügimäelt) ei otsinud. Mõelda vaja. Aga siis nagu on hea meel ka. Ütleb veel tüdrukule, et hakkaku mähkmeid otsima (jah, otsima, mitte ostma!) ja veel lisab, et suitsetagu vähem. Kuigi tüdrukul ka kerge lootuskiir on. Kui sünnib laps, siis ehk saab ka kiiremini korteri. Eeldan siis, et riigi poolt! Ikka ja jälle kõlab läbi - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Mis siis sai? Mida on saada kui 16 aastane prügimäel elav tüdruk saab lapse? Polnud valikuid, pidi jätma oma lapse haiglasse. Aeg möödus ja möödus. 5 aastat pärast lapse sündi tekkis ikka lootuskiir ja nad said omale korteri, said korteri ostmiseks toetust (lähemalt vaata filmist, kuidas see asi oli). Jõudsid elus edasi, tõi ema prügimäelt ära. Julija mõlgutas veel mõtteid selle üle, et oleks vaid võimalus aeg tagasi pöörata, siis võtaks ta oma tütre ja tuleks praegusesse aega tagasi.

Film lõppes Julija uue lapse sünniga.

Aga nagu ta ise ütles - prügimäelt pääseb üks inimene 100st või siis mitte ühtegi!

Väga mõtlema panev film, trööstitu, trööstitu... Soovitan vaadata!

Monday, June 22, 2015

Lottemaal käik

Niisiis jõudsime ka meie lõpuks Lottemaale. Elame ju sellest nii nii meeletult "kaugel". Ha ha haa! Lihtsalt on väga palju erinevaid põhjusi, miks me eelmine suvi sinna ei jõudnud. Nüüd on aga nüüd on siis käidud.
Kuna ei tahtnud Laikat terveks päevaks üksi koju pahandust tegema jätta, siis Henri jäi temaga koju. Läksime Elluga, aga ega me seepärast ainult kahekesi olnud - ikka laste kuldne sugulaste kolmik oli koos Eleanor, Krisette ja Karlis



Parklast sõitsime kenasti rongiga Lotemaale.. see on u 1-2 km ja pilet 1 eur. Kokku siis kahe peale 2 euri. Lottemaa pilet 17 euri nii et kahe peale kokku 34 euri. 
Alustasime kohe ühest pisikesest seiklusrajast ja siis juba läks lastele sõit kärus põhi majakeste poole.

Oli siis seal kõiksuguseid erinevate tegelaste majakesi erinevate atraktsioonidega. Jäneste majas sai toredasti liugu lasta erinevatest torudest. Hmm.. veits mõru maik oli sel hetkel veel pileti hinnast suus. Mõtlesin ikka, mida teevad küll suurpered? või isegi kahe lapsega peredele on see päris hea summa.

Aga olgu edasi staadionile. Silma jäi kohe loterii ja lapsel ju tore seda võtta. Keerutad, pall veereb ja ohoo, mis number on ja mis auhinna saab. Läks õnneks - ei saanudki pastakat või rinnamärki, hoopis puzzle. Loterii hind 2 euri.
Tegelikult ootasime staadionil n.ö kohukese jooksu :D Enne jooksu tehti ikka soojendus ka, mis minu meelest läks natuke pikale. Oleks võinud max 2 soojendus mängu-laulu teha, oleks lastele täitsa piisanud. Kuna aga soojendus kestis nii kaua, siis läks osadel lastel juba jooksu isu ära või läksid vähe kärsituks. No aga lõpuks siis oli jooks - tehti üks mõnus tore ringike mööda Lottemaad, ilma n.ö võistluseta ja ka väikelastele oli tempo kohane. Lisaks tehti vahe peal pisikesi pause nn saba järgi oodata. Ja igale tublile jooksulapsele kingiti pärast Karumsi kohuke :D

Selleks hetkeks oli kell seal maal, et võiks väikse lõuna teha. Ehk siis endale valisin yuiunikala salati, mis oli 6 euri sentidega ja Ellule Lotte eine, mis maksis 10 euri sentidega. Lote eine sisaldas endas friikaid, paneeritud viinereid, salatit, kõrrejooki ja väikest meenet, milleks oli Lotte rinnamärk. Uhke tunne eks ole! Hiljem võtsin veel kohvi ka omale. nii et miski 18 euri läks kokku kahe peale.

Kui lapsed olid söönud, läksid nad tädi Heltsuga etendust vaatama - "Kärbes Jaagu pulm". Täitsa tore olevat olnud, ülejäänud täiskasvanud sõime rahulikult edasi. Noh, Heleri sai oma lasteaiaõpetajaks olemist praktiseerida. Muidu läheb veel selle pikka puhkusega see meelest :D

Ja siis muidugi mullimasin jäi tee peale, erinevate tegelaste majad, ehitamised, joonistamised, rannas laevakestel mängimised jms. Üks põnev asi oli Lennumasin, kuhu läksid sisse, sees keskel oli ekraan, mis lastele mõjus kui vaate aken lennumasina põrandas. Uksed läksid kinni ja põrand hakkas liikuma ehk lennumasin tõusis õhku. Ekraanil läks käima video, kus maa eemaldus ning tõusime "kõrgele õhku" Lottemaa kohale. Tegmie ümber Lottemaa tiiru ja "maandusime" jälle tagasi. Lastel oli hästi tore! 

ja lõpuks siis Lote maja. Palju tube ja erinevaid asju, mida kõike seal teha sai. Ja üks kõige sümpaatsem nn osatäitja - Lotte ema. See tegelaskuju oli tõesti väga hästi omaks võetud ja ei mängitud n.ö üle. Oli loomulik ja pehme nagu Lotte ema tegelaskuju ka multikas on. Lastega sai ka väga hea kontakti.

Ja lõpuks hakkasimegi jälle kodu poole tulema. No muidugi jälle rongipilet kahe peale kokku 2 euri.Ilmaga meil vedas, päike paistis ja ilm oli soe. alles autosse istudes tulid esimesed piisad auto tuuleklaasile. Selleks hetkeks oli mõru mekk pileti hinna suhtes ka lahtunud, sest tegemist ja olemist oli seal päris palju. 
Väike pildi varamu ka..







Saturday, June 20, 2015

Toit, challenge ja tervis


Inimkeha on masin, mis püsib koos tänu kindlatele elulistele talitlustele, ja nende lakkamisel ta laguneb (G. Santayana  Ilutunne. Esteetikateooria visand 2009:55)

Ehhki tsitaat on pärit raamatust, mis räägib hoopis esteetilise ilu kogemisest, siis leian, et see sobib väga hästi tänase postituse alustuseks.

/olgu veel mainitud, et Santayana raamatust on pärit ka minu blogi pealkiri. vanades postitustes on sellest raamatust veidi juttu.. peast ei mäleta, millises/

Adrem. Miski kaks kuud tagasi aprillis sõlmisime Henriga teel Pärnust Annikorru challange, et jätame menüüst välja n.ö rämpsu. No ja ikka panustega - kui henri patustab, siis toob tema Pärnust ratta ära ehk siis u 25 km. Seda pole palju, aga rattasõit pole tema teema. Ennem ta ilmselt jookseks selle maa maha. Minu patustamise korral lähen mina merre ujuma.. nagu üleni, pikali. minu nn. "karistus" kehtis kuni 1.juulini, kuna ilmad olid kehvad, siis suts kauem. Nii et nüüd tuleb mulle uus "karistus".

Need vähesed, kes sellest midagi teavad, hüüatavad MIKS??!!? Miks sul sellist asja vaja on?! No ma siis seletan lahti miks.

Henril on selline pisike kõhukese alge tekkinud, et peaks sellele kohe piiri panema. Sai temagi aru, et võid üks kõik kui palju trenni teha, aga kui toitumist taga ei ole, siis reaalselt midagi ei muutu. Henri üks suurim viga apelsini mahl. Olgugi, et 100%, kuhu pole lisatud juurde suhkrut, aga kui seda ikka päev läbi juua (1-1,5l jagu), siis see kasuks ei tule, Ja muidugi - ta ei joonud vett. Apelsinimahla paki asemel oleks ta pidanud hoopis ringi käima vee pudeliga. Nüüd on tal apelsini mahl lubatud ainult toidu kõrvale ja sedagi piiratud koguses.

Mina oli tehinguga nõus, et Henril ikka motivatsiooni jätkuks ja miks mitte ka vormi paremaks muutmise jaoks. Eks mul ka omad pisikesed deemonid. Ei šokolaad pole minu deemon. Minu deemoniks oli energiajook. Jah just hullem kui šoks. Ilmselt tulenes see suuresti sellest, et ma teen ka öötööd kasiinos. Mingil hetkel tekkis just kui sõltuvus - mulle meeldis energiajoogi maitse. ma küll ei kulistanud seda pudelite kaupa päevas sisse, aga ühe päevas pidin ikka saama. Ehkki eelistasin küll nn sugarfreed, siis teiselt poolt kallasin endale ju sisse aspartaami.

Nii et põhi eesmärgiks ja põhjuseks on tervis. Teha midagi oma tervise heaks ei ole kunagi vale.
kas me peame dieeti? Ei, me ei pea dieeti. Meie menüü on korrastatud, jah me oleme loobunud mõningatest toiduainetest ja mingid reeglid meile kehtivad ja me jälgime ka mingis mõttes koguseid, aga me ei näljuta endeid nagu enamus ekslikult arvavad.

Millest me oleme loobunud ja millega oleme me need asendanud:

  • sai ja valge jahu tooted - kui aus olla, siis ma ei mäleta nii ehk nii, kuna ma viimati sai sõin, aga Henri ikka sõi. Sai on meil asendunud sepikuga, ka Ellu sööb väga hea meelega sepikut ja saia süües lööb tal suht kohe kõhu kinni. Makaronid on asendatud täisteramakaronidega ja neid me sööme ka u 1 kord kuus. Aga täisteramakaronid on meil alati kapis olemas,  juhuks kui kiirelt vaja midagi teha.
  • vorst, viiner, pihvid jms - no vorsti pole ka tegelikult meie majas ammu olnud. nende asemel tarvitame sinki ning värsket liha ja kala. 
  • kommid, maiustused, tordid - no ei ole vaja omale suhkrut sisse mõttetult ajada. Need on asendunud puuviljade, pähklite ja kohupiimaga. Kui ikka kohupiim ära vahustada banaaniga, siis lisa suhkrut sinna enam vaja lisada pole.
  • karastusjoogid, mahlad - nagu eelneval mainitud, siis meil leiab suht ainult 100% mahlu ja seda tarvitame ka teatud aegadel. Joogiks on ikka põhiliselt vesi. Siinkohal ka üks hea suvine vee retsept - meliss, värskelt pressitud sidruni mahl ja puhas vesi. Lased natuke külmikus olla ja lihtsalt super hea! Piparmõnt melissi asemel sobib ka väga hästi!
  • maitsega jogurtid, hapupiimad jms - no ausalt, lugege etiketti ja vaadake, mis seal sees on!! selle asemel kasutame maitsestamata jogurtit, kreeka jogurtit ja keefiri. Veidi marju  või kamapalle sisse ja saad väga hea maiuspala või hommikusöögi.
Võib olla jäi midagi kahe silmavahele. Meie menüüs on ohtralt köögivilju igasugusel kujul. Kartulit sööme suht harva ja enamasti kodujuustuga. Palju palju paremini maitsevad hoopis kaalikas ja porgand lihaga koos hautatult. ja nüüd grilli hooajal on  salat väga väga hinnatud meie peres. Isegi Laika sööb hea meelega kurki, tomatit ja salatilehti :D
Ahjaa majoneese jms kastmeid me ka ei söö, ainuke mida suts tarvitame on ketšup. Kastmete ja majoneesidega on see lugu, et enamus neist sisaldavad kunstlikke paksendajaid ja fakt on see, et kui miski paksendajat sisaldab, siis see sind ka paksuks teeb. Lihtne! Pigem kasutame kastmeks oliiviõli vms.

Tegelikkuses ju ongi see, et kui sa jätad oma menüüst välja cräpi, siis organism laseb lahti liigsest vedelikust, meie torustik ehk sooled puhastuvad ummistustest, keha puhastub mürkainetest (ilma, et peaks raha raiskama detox toodete peale) ning kehaloobub sellest üleliigsest ollusest mida ta ei vaja. Ma ei hakka välja tooma kogu meie menüüd (jah me sööme ikka kaerahelbe putru ja muna jms ka) ja koguseid, sest kogu selle asja olen üles ehitanud Marek Kalmuse käest saadud toitumiskavale, mille sain 2012. aastal. Kui nüüd tulemustest rääkida, siis kaalu poolest on läinud mul maha 2 kg, mis on täiesti ok kahe kuu kohta, Henril on läinud 6 kg.


Üks Lõunasöögi näide

Ja üks päev meil oli n.ö sööma pidu. Meie väga väga hea sõber Hannu valmistas midagi täiesti meeli ülendavat, kuid samas tervislikku. 

No minu telefon ei ole nüüd miski profi pildistaja, aga tegemist lamba lihaga ja grillitud köögiviljadega. Köögiviljad on pintseldatud oliiviõli, sojakastme ja maitseainetega.

Friday, May 22, 2015

Uuesti "emaks"

Juba aasta aega küsitakse minult järjepidevalt, kas Eleanorile tuleb siis õeke või vennake. Vähe sellest, seda küsitakse juba Ellu enda käest, kas ta tahaks õde või venda.  No minu vastus on järjepidevalt eitav olnud ja Eleanor veel jaanuaris teatas, et ta ei taha õde ega venda. Nüüd siis on vastanud, et õde võib olla.

Aga täpselt päev enne emadepäeva sain uue "lapsukese" omale - kuigi selle lapsukese kasvatamine jääb küll suuremas osas Henri kanda. Jah, lapsuke on meil karvane ja sabaga, aga ülejäänud on kõik sama, mis väiksel lapsel. Kasvab ehk lihtsalt natuke kiiremini. Tegu on siis Lääne-Siberi laikaga.

Otsime juba pikemat aega kutsikat, aga ühtegi väga silma pole jäänud. Isegi Pärnu varjupaigas käisime, aga seal parasjagu kutsikaid ei olnud. Kuniks siis ühel laupäeval vanemate juurde sõites nägime soov.ee's just sobivat, Helistasime ja läksime kohe vaatama. Oi, sellel mehel oli palju kutsikaid - igasuguseid, igas vanuses. Täpselt ei saanudki aru, kuidas ja mis, aga et talle on tuttavad toonud need kutsikat, kes tee äärest leidnud jne. Igatahes oli seal üks kümmekond kutsikat. Laika (just see on ta nimi) jäi silma kui kõige rahulikum neist, tegelikkuses on ta aga üsna aktiivne koerake. Tegemist siis Lääne-Siberi laikaga ja ilmselt millegi segu veel, täpselt keegi ei tea. Nii palju kui ise uurinud, siis vastab kõigile tõustandarditele ja kõrvale kaldeid ei esine, seda kinnitas ka loomaarst. Tema ainuke "viga" on tagumisel jalal üks lisavarvas. Kaldume siin arvama, et ehk selle lisavarba pärast ta n.ö "välja praagitud" ongi. Seaduslikus korras seda eemaldada ei tohi, kuna see koerakest ei häiri. Muidu on koer aga terve kui purikas!

Kui me ta võtsime, siis oli ta vaevalt 7 nädalane, kõrvad alles lontis. Esimesed kolm ööd oli kodus tõeline beebi - ärkas iga 2 tunni tagant ja nuttis. Igakord jälle läksid juurde mängisid u 15 minutit, seletasid, kus on tema magamisekoht ja silitasid ta seal magama või hoidsid vähemalt kätt tema juures. Ja nii iga 2-3 tunni tagant. Neljandal ööl oli see vahe juba pikem. Nädala pärast sai juba kella 4ni magada ja siis läksin alles Laikat pissitama. Teate küll, nagu väiksed lapsed, et natuke aega pärast magamist pissivad.

Hetkel siis härra Laika hõikab alles kell 6-7 hommikul, et tahaks oma hädad ära teha.  Suurema häda koht on üks kindel ja väiksed sirtsud ka õues ära ning tuppa tagasi, pärast mida laseb ta vabalt tunnikese veel magama. No ja siis juba hommikusöök endale ja koerale ja peale sööki kohe uuesti üks kakatiir. (no ma räägin ju, et nagu väiksed lapsed).

Tegemist on siiski mänguhimulise koeraga, kes leiab õues endale ka nii sama tegemist. Tahab paitust ja "musitamist" ja urisedagi oskab. Maja eest on eemale peletanud suuri boksereid jms. Ehk tegemist on tõeliselt vapra väikese valvuriga.

hetkel pilt tehtu samal päeval kui Laika omale tõime, hetkel aga vasak kõrv juba kikkis ja parem poolel teel. Järgmise pildi saabki siis, kui mõlemad kõrvad kikkis on.


Tuesday, April 7, 2015

Raamatute maagiline maailm

Ma ei too selles postituses välja otseselt ühtegi raamatut või raamatu soovitust, lihtsalt kirjutan oma suhtest raamatutega ja miks raamatud

Kui mul oli lapsepõlves midagi palju, siis olid need raamatut. Ma arvan, et olen õnnelik inimene, kuna omasid päris isiklikku raamatu kappi lapsepõlves. Sealt võis leida kirjandust mudilastele, lastele, noorukitele. Ohjah, luuletusi, seiklusjutte, koomikseid, muinasjunne jne. Ka hetkel on kõik need raamatud alles vanemate kodus, kust ma aeg ajalt midagi oma kokju toon ja siis jälle vahetan. (Kahjuks Eleanoril ei ole veel oma raamatukappi). Põhilised, mis Eleanoril hetkel kasutust leiavad on E. Raud "Sipsik" ja "Tuhkatriinu", mis tõsi on küll Walt Disney toodang. Aga selle "Tuhkatriinuga" on pigem selline lugu, et kuna ta on seda multikat näinud palju kordi, siis jutustab ta vahel mulle raamatu järgi seda lugu. See ei ole ka iseenesest paha, sest ka ümber jutustamine on väga vajalik oskus lapsele arendades näiteks mälu.

Aga minu juurde tagasi.... nii siis minu raamatukapp. Mulle näis, et see peidab endas nii palju ja seda kõike oleks hädasti vaja teada saada. Nii saigi minu lugemis huvi alguse. Mingil ajal lugesin ma tohutult palju. Ei saanud öösiti magamagi jääda, sest mul oli vaja peatükk lõpuni lugeda, sest  oli vaja teada, mis peatüki lõpus juhtub. No aga kuna peatükk lõppes nii huvitavalt, siis pidi ju järgmist alustama ja nii läks ikka järgmine ja järgmine peatükk. Mõnikord ma isegi panin raamatu käest ja kustutasin tule. lebasin voodis aga uinuda ei suutnud, sest lugemis tung oli nii suur. Ega midagi tuli uuesti põlema ja raamat lahti.

Kui ma loen raamatut, tekib mul peas film. Ma konkreetselt just kui näen tegelasi, keskkonda, peaaegu tunnen lõhnasid, mis tegelasi ümbritseb. Ja teate need raaatud, mille põhjal on tehtud film - ma ei saa minna vaatama filmi, kui olen lugenud raamatut. Mind hakkab tohutult segama ja häirima, sest minu peas on juba tekkinud oma film, sageli ei näe tegelased filmis sellised välja nagu mina neid ette kujutan.

Talvisel ajal on mul viimastel aastatel aega vähe ja seeda loen ka sel ajal suht vähe. Aga suvel kui aega rohkem, siis leiavad ka aamtud mind rohkem üles.. (või siis ikka pigem mina neid). Suvel on jube hea päevitades lugeda (või siis lugedes päevitada). Nii sama lesimine pole väga minu teema, ei jaksa olla! Aga kui talvisele ajale tagasi pöörduda, siis talvise aja põhiline lugemis vara on laste raamatud, kui neid õhtuti ja nädalavahetusel ka päeval Eleanorile ette loen. Näiteks täheldasin ma tohutut sõnavara laienemist tal kui hakkasin talle igal õhtul juttu lugema.

Hetkel on õhtu jutuks selline tore raamat nagu "365 unejuttu", mis iseenesest on ka Disney toodang. Selle raamatu sain ma ämma käest ja kunagi oli see Ellu onu Olavo oma. Selle raamatu teeb huvitavaks see, et igal jutul on toodud juurde kuupäev (näiteks täna loeme juttu, kus on juures 7.aprill). Enne jutu alustamist on vaja läbida omad protseduurid - kõige pealt vaadata kuupäeva, kus Ellu ütleb numbreid. Siis millisest multikast lugu on, siis mis tähega algab loo pealkiri ning millise tähega algab jutu esimene sõna /sest see on tehtud suurelt ja esilekerkivalt/. Siis algab arutelu, millised sõnad algavad selle tähega. No ja siis tuleb natuke pilti ka vaadata ja arutleda, kes seal on ja mida teevad. Ning siis lõpuks alles loen jutu ette!

Ma loodan, et ka tema hakkab kunagi lugemisest sama palju rõõmu tundma kui mina. Seega - oma uude tuppa saab ta kahtlemata raamaturiiuli!

Friday, March 6, 2015

söödavad puhastusvahendid

Juba päris mitu kuud tagasi soetasin omale Klaire Kolmanni ja Katri-Evelin Kont'i raamatu "Praktiline perenaine 2. Puhas kodu loodussõbralikult ja keemiata"
Kui majas on väiksed lapsed, siis hakkad ikka mõtlema, kuidas kodu oleks keemiavabam.
Sellest raamatust leiab päris palju häid nippe - nende põhiline hüüdlause on söödavad puhastusvahendid. Ehk siis kõik puhastusvahendite koostisosad on pärit köögist ja hiljem ei juhtu mdagi, kui laps puhastatud pinnalt keelega üle tõmbab. Ärge nüüd üks ühele võtke, et Ellu kogu aeg laudu lakub. Tema on pigem see, kes hea meelega seda lauale piserdab ja lapiga nühib. Seega pole nii hullu, kui pärast lauapuhastust või selle ajal näpp suhu peaks sattuma. Poestostetud üldspuhastus vahendiga peaks kulli pilguga jälgima, et ikka kohe käed pestud saaks. Eks hetkel ka pärast puhastust peseb käed ära, aga teel laua juurest kraanikausi juurde võib väikelastel kõike juhtuda.
Kogu selle asja kasulik aspekt on veel rahakotisõbralikkus.
Nipid mis olen enese jaoks hetkel sellest raamatust kasutusele võtnud on:

1. Üldpuhastusvahend
2 spl äädikat
0,5 l vett
ise lisasin ka paar tilka eeterlikkuõli, et parem lõhn oleks

Toimib suurepäraselt. Äädikal on rasva lahustav toime, lisaks on äädikas ka suurepärane desifitseerimis vahend.

2. Pesuloputusvahend
Imelihtne - 1 tass destileeritud 5% äädikat loputusvahendi lahtrisse. Pehmendab kangakiude ning ühtlasi toimib ka veepehmendajana. Lisaks sellele muudab ka värvid erksamaks ning puhastab masinast kemikaalijäägid.

3. Lõhnade neutraliseeria
Selle auhinna saab endale loomulikult söögisooda! Vannitoas seisab  ikka purk soodaga Henri trenni riiete jaoks. Ta jõuab tavaliselt trennist kella 22 ajal õhtul. Ilmselgelt on see aeg, mil pesupesema ei hakka. Ja oi, mis aroomid vannitoas hommikuks on :S aga selle mure aitab söögisooda kerge vaevaga ära lahendada. Trenniriietele raputad peale söögisoodat, mis võtab higi lõhna endasse ning lisaks imab ka liigse niiskuse. Väga mõnus! Hiljem pesumasinas käitub sooda sama moodi vee pehmendajana, pikendades nii pesumasina eluiga.

4. Torusiil
1 kl soodat
1 kl kuuma äädikat
lisaks veel kuuma vett

1 kl soodat kallata äravoolu, peale kuum äädikas. hakkab mõnusalt mullitama, kui võimalus pange punn peale ja muidugi nägu ei tasu lähedale toppida, sest sealt tuleb päris palju sooda-äädika keemilisest reaktsioonist aure, mida sisse hingata ei tasuks. Lased 10-15 minutit mõjuda ja kallad suures koguses kuuma veega üle.
Suurte ummistustega pole proovinud, aga aeg ajalt oma torud sedasi läbi lasen ja miski suvaline jama segististest tõesti kaob :D

Eks vastavalt vajadusele löön jälle raamatu lahti ja otsin õige nipi üles. Üldiselt olen sapiseebist juba ka küürimispasta valmis meisterdanud, kuid proovinud seda veel pole.

Thursday, February 19, 2015

kinect

mõnda aega tagasi soetasime xbox one'ile sellise asja nagu kinect. mis see on?? ega see tegelikult mingi väga uus asi enam ole, aga räägin seekord omast kogemusest sellega. on ta siis selline kaamera, mis jälgib sinu liigutusi, tegemisi jne. Kui foorumitest lugeda, siis isegi on kirjutisi, mis ütlevad, et see on loodud inimeste järgimiseks - ühesõnaga isegi kui mängukonsool on väljalülitatud, aga mitte lahti ühendatud võrgust on võimalik meie pere jälgida läbi selle kaamera. No palju õnne Windows - jälgi siis meid. Täna aga keskendun positiivsele poolele..
näeb see kaamera välja siis selline  


Mis siis on selle kaamera positiivne pool - see paneb inimesed liikuma. Kui muidu vedelesid diivanil pult käes, siis selle kaameraga saab toimingud oma kehal ära teha. 
kinecti programmil saab Kuldkaarti omanik omale alla laadida Xbox Fitnessi, kus on erinevaid treeninguid - alates10 minutilistest kuni tunni ajasteni pilatesest - jõuharjutuste ja HIITini. 
Kui seal üht treeningut teha näed kõrvalt kui palju pingutad, kuidas liigud, punktid jooksevad ja vahelduseks viskab sekka ka challenge ehk väljakutseid, mida ületada. kõik see muudab treeningu huvitavamaks. xbox Fitnessis on olemas nii tasuta treeningud kui ka tasulised treeningprogrammid. Tasulisteks on siis need tundtud Insanity, Jillian Michaels Ripped in 30 jne. Aga tegelikult on tasuta treeningud ka täiesti ok, kust saab valida omale meelepärased. üks näide..

reaalselt siis seda alumist kaamera pilti pole - on ülemine keha skänn.

see on siis nendele, kes tahavad trenni teha, üks võimalus paljudest.

küll aga saab kinectiga teha ka nn märkamatut trenni. selleks on olema päris erinevaid mänge - üks mäng mida mul veel pole, aga plaanis soetada on Just Dance, kus vaja järele teha tantsuliigutusi. Ja tantsima ei pea üldsegi mitte üksi :D hetkel olemas on meil selline mäng nagu Fight Within, kus pead reaalselt ise vehkima - elu eest  - blokkima, kargama jne. Vat see on nüüd seemäng, mis tekitab nn  hasarti ja mängija ei pane enam tähele, kua ta seda mängib ja mida ta sel ajal enese heaks ära teeb, sest kui mäng lõppeb oled nagu saunast tulnud. Tegelikult on hingi lahti juba ühe duelliga. Üks näide endast - kõige pealt tegin tunni jagu Xbox Fitnessit, siis aga mõtlesin, et teeks paar matši Fighteriga. Kuna aga võtsin arcade moodi tuli mul võita 7 (või oli see 8) vastast vähemalt 2 raundis. Noo paar korda kaotasin ka ja tuli vastast korrata. Ausalt mul oli jäänud veel 3 viimast vastast, aga mul oli tunne, et ma ei seisa enam püstigi, aga ikka oli vaja asi ära lõpetada. Lõpetasin ka, ise veel nii õnnelik! ja noh - tehtud sai :D loomulikult saab mängida ka kahekesi. Naeran nüüd Hentsile, et kui peretüli tekib, siis lahendame selle kinecti taga.

väike näide sellest mängust


Üks hästi tore mäng on veel Fantasia, millest meil on hetkel ainult demo, mis tähendab, et meil on ainult mõned lood ja tervet lugu mängida ei lase. Siin juba on füüsilist liikumist vähem, küll aga simuleerib see muusika kuulamist. Põhimõtteliselt oled sa dirigent, kes siis õigel ajal peab tabama õigeid noote, hoidma neid jne. lisaks on seal ka väike loominguline osa, kus saab ise muusikat luua, mille ta siis loo sisse miksib. mängida saab ka kahekesi. kuna siin on ka punktid, siis on see jälle selline hasartne mäng, et kes ikka rohkem punkte saab. jah.. paremaks ettekujutuseks vaadake parem video :D



Saturday, February 7, 2015

Elus on vahel ootamatuid hetki...

Elus on vahel ootamatuid hetki, ootamatuid kohtumisi ja eluteede ristumisi. Mul oli eile üks kummaline juhus tööl.
Pole saladus, et ühes Eesti kasiinos pokkeri diiler olen. Umbes kesköö paiku tuli kasiinosse üks vanemmeesterahvas. Vanus võis olla umbes sinna 70.aasta kanti (pluss/miinus mõned aastad). Mul parasjagu paus ja suundun oma kohvi tassiga taharuumi. Mind nähes härra hüüatab: Oi, see on ju täitsa baleriin!  
Joon oma kohvi ja mõtlen, et härral on juhuslikult päris huvitav mõte pähe torganud. Eks ta seda keele kastet ka ikka vaikselt seal rüüpas. Kui oma kohvitassi ära viima läksin, kutsus härra mind enda juurde: Vabandage, kas te olete balletti õppinud? Ma olin siiralt hämmeldunud ja vististi üsna kohmetult vastasin jah. Mille peale härra ütles: ma kohe sain aru sinu liigutustest ja olekust.
Olin pisut rohkem kui šokeeritud, umbes miljon küsimust keerles peas. Pole ennast kunagi baleriiniks pidanud, pigem balletti kui üht tantsu tehnilisttundi.
Viisin tühja kohvitassi ära. Eks härrale tahtis vestelda, paistis olema üksik. Mis ma siis teada sain?
Härra eks abikaasa oli olnud baleriin. Ilusamatest ilusaim naine, jumalus. Naine, keda härra oma elus on kõige rohkem armastanud. Lisaks olevat veel olnud põselohkudega nagu mina! Härra eksnaine olevat tantsinud ka Viru varietees,  Saarekese trupis. Nagu paljud selle aja baleriinid tantsisid nad ka varietees. Härra naisel oli kahjuks aga kurb lõpp - armastas ta soojadel maadel palju päevitada, et ilus olla. Kahjuks päädis see nahavähiga, millesse ta ka suri (nagu ma õigesti aru sain). Selles mõttes, et härra jutt oli üsna hüplev ühel teemalt teisele ja siis jälle esimese teema juurde tagasi tulles. Härra veel lubas, et toob mulle Viru varietee video, kus tema naine tantsib. Kuigi ma tahaks seda väga väga väga näha, siis kasiinos ühtegi asja ma vastu võtta ei tohi. Ütlesin, seda härrale, aga ta ei paistnud sellest hoolivat. On ka võimalus, et tänaseks ta enam ei mäleta seda ka enam.
 Lõppude lõpuks ma härra eksabikaasa nime ei saanudki teada, ehkki ma küsisin seda kahel korral.
Vat sellised lood tabavad vahel mind. See lugu oli midagi, mis kõigutas mind ja jäi  kummitama.. Kõige rohkem just see koht, kes oli see naine?? Kahju et minu Kalju Saarekese raamat "Elu kui kabaree" hetkel maal on, sealt oleks ehk leidnud mõne vastuse. Mul õhkõrn niidiots, millest kinni hakata.. (CSI-lik urrimine on mulle alati meeldinud :) )

Wednesday, January 28, 2015

Ma olen ta ema, mitte treener!

Just nii iga lapsevanem mõtleb ja oma last näeb.  Ehk peakski mõtlema! Siiski peaks tajuma ka reaalsust ja nägema, mida ikka laps tegelikult suudab ja veel tähtsam tahab! Tahan öelda seda, et lapsevanem ei tohiks oma unistusi lapse peal teostada. Lapsel on oma unistused, oma mõtte maailm, oma huvid.

Minu käest on küsitud päris palju (või pigem vist konstateeritud fakti), et Eleanor hakkab kindlasti tantsima ja kindlasti on tal ülihea painduvus jms. Kas on näha, et ta on andekas sellel alal? Hmm.. Kas mina olen andekas sellel alal?? Ei ole, olen lihtsalt väga väga palju tööd endaga teinud. Ma leian, et ka Eleanor pole andekas, on lihtsalt mingid asjad, mis tal on sünnipäraselt head olnud. Ehk siis on antud mõned eeldused.

Kui Eleanor sündis, siis lastearstid kiitsid hästi palju tema selga. Päris palju kuulsin oi kui ilus tugev selg. Sel hetkel käis klikk ära, et ahaa, selg on tugev järelikult tuleb natuke midagi selle heaks teha, et selg jääks tugevaks. Seega oi ta mul päris palju beebina kõhuli. Pärast seda kui 3. kuu alguses hakkas kõhuli ennast keerama, ta enam selili olla ei tahtnudki. Ta võis terve ärkvel oleku aja kõhuli olla. Tema puhul oligi see, et ärkvel olles keeras ennast seljalt kõhule, aga mitte kunagi ennast kõhult seljale ei keeranud. Küll aga tegi seda magades. Magades keerles voodis nagu vurr - selili, kõhuli, selili jne. Ja kui siis 4 kuuselt roomama läks oli tema roomamis stiil selline, et jalad ei tüütanud ja lihtsalt käte abil sikutas end edasi - ise veel nii õnnelik. Ja enne 5. kuud suutis ta tõusta käputamis asendisse. Seda demostreeriti isegi perearstile, mille kohta kohe jälle öeldi, et väga hea tugev selg.

Jalad on tal sellised, ei midagi tähelepanu väärset.

Hetkel Eleanor käib rühmvõimlemises. Läks ta sinna juba 2,5 aastaselt. Lihtsalt sulandus sisse ja tahtis minna. (siis oli minu laste tund pärast 3 aastaste võimlemis tundi ja sageli käis ta mi nuga kaasas. Seega avaldaski soovi, sinna minna).  Oi oi kui raske tal alguses oli. Kuni sinna maani oli ta oma lihaseid kasutanud instiktiivselt, mitte suunatult. Ei suutnud ta linnupesas oma käsi sirgu lükata (ehkki selja painduvus oli olemas) jne. Aga lõpuks jõudis teistele järgi! Tööga! Sest oli tema enda huvi seda kodus proovida ja proovida ja vahel minu käest abi küsida. Siiski teadliku lihase tööle panekuga läks aega. Venitused olid kõik sellises tsoonis, kus varu oli veel palju palju. Noh mis siis ikka! Ta oli ka nii võrd väike, et temalt rohkem nõuda oleks olnud liig, mis liig. Pigem las õpib kõige pealt n.ö asendit hoidma rohkem kui 1 sekund. Ka asendi hoidmine on lastele keeruline, sest hirmsasti tahaks ju veel ka kõike muud teha.

Ja nüüd hiljuti on tal peas klikk ära käinud! Lõpuks on jõudnud teadvusesse, kuidas lihaseid sihipäraselt tööle panna. Viimase kahe kuu jooksul on ta hästi palju käinud minuga tantsutundides kaasa, kus on ta näinud kuidas suured tüdrukud tööd teevad. Tundub, et on mõjunud. Ühel hetkel hakkas kodus tegema neid harjutusi, mida ma lastega tantsutunnis teen. Ühes sellega tulnud jaladesse painduvust palju rohkem juurde. Hetkel on see tema huvi, mina teda kodus ei pushi et kuule proovime nüüd seda ja teeme nii ja teeme nii. Kui ta ise teeb, siis teeb, kui mitte siis mitte.

Miks ma temaga ise kodus tööd ei tee, on üks põhjus - ma olen ta ema, mitte treener! Kodu on koht, kus ma olen Eleanori ema, mitte füürer, kes lapsel kukil istub ja käseb tal harjutusi teha. Selle pärast ta ju trennis käibki, et seal seda teha. See kui ta ise vahel kodus teeb, on teine asi. Siis on tema enda initsiatiiv. Ma loodan, et kunagi ei juhtu nii, et ta satub minu tundi õpilasena. Ma olen küll tema võimlemis tundi paaril korral õpetajana asendanud, aga siiski loodan, et tulevikus ma ise tema treeneriks/õpetajaks pole. Ma ei saa olla tunnis tema jaoks ainult õpetaja, minu ja tema vahelised rollid jäävad alati eelkõige ema-tütre omadeks ja alles siis tuleb kõik muu. Tunnis emana oma lapse suhtes jääb asi alati subjektiivseks, mitte objektiivseks. Ja tegelikult mis juhtub on see, et oma lapsele pöörad palju vähem tähelepanu, kui teistele lastele. See on alateadlik!
Ja üleüldse - kõigile väikestele tüdrukutele meeldib tantsimine jms. Võib olla ta 10. aastaselt ütleb, et ta enam ei soovi sellega tegeleda. Ja mina lepin sellega, sest võib olla tal tekivad uued huvid, tahab midagi muud proovida.

Tuesday, January 13, 2015

sõna "haigus" mõjub psühholoogiliselt

Jah, alustan selle tüütuks muutunud väljendiga - mõttel on suur jõud! Kui sa mõtled ennast haigeks, siis täpselt nii see saabki olema. Kui sa mõtled, et sul on kole halb olla, siis täpselt nii see saabki olema. Ma ei taha öelda, et tegelikult on hea olla, vaid see kui sa pidevalt seda meelde tuletad, siis tundub asi poole hullem kui see tegelikult on. Üks hea ravim sellele on uni! Organism saab puhta n.ö ärkvel oleku tegevustest ja keskenduda sellele, mis organismis on valesti - ehk haigusega.  Muidugi on veel paljusid tervenemisele kaasaaitavaid faktoreid, kuid hetkel jätan need kõrvale.

Lastele mõjub sõna "haigus" nagu pomm. Tead küll - mõned küsivad su lapse kohta, kas su laps on terve? teine aga küsib, kas te olete haiged? Ja kui sel hetkel peaks laps ise kõrval olema, kui küsitakse, kas laps on haige, siis Eleanori puhul raudpolt kindlalt kohe köhatus tuleb. Isegi siis, kui kodus pole seda teinud. Ja selle peale muidugi tuleb kohe hüüatus - oi, ta on ikka NII haige! See on selline positiivse ja negatiivse mõtlemise sisendamine, alateadlikult.  Isegi olen täheldanud, et kui ma juba kohtan inimest, kes armastab küsida, kas laps on haige? Üksi selle inimese nägemisest hakkab laps köhima. Tekkinud on Pavlovi refleks.

Ma ei ütle, et absoluutselt kõigil lastel see nii toimiks. Lapsed on erinevad - nii vaimselt kui füüsiliselt! Ja ka stressi taluvus on lapsel erinev. Stress on tänapäeva suurim haigus, sest just sellest saavad alguse kõik ülejäänud haigused. Olete vahel pannud tähele, et külmetute kõvasti, nagu külm oleks juba kontideni jõudnud, ning tunne on selline, et homme olen raudselt haige! Aga tegelikult on järgmine päev kõik korras. Samas teinekord natuke "tuult" ja ongi olemas. Just siin ongi stressi osa mängus - stress muudab imuunsussüsteemi nõrgemaks ning viirustele vastuvõtlikumaks. Teadagi ju, et nn "külmetus haigus" on ka viirusest põhjustatud.

Mis siis muudab keha stressi olukordaderle vastupivamaks? Toit! Toiduained mõjuvad meie organismis kas happeliselt või aluseliselt. Tänapäeval kaldub see inimese organism olema liiga happeline, mis teeb organismi kohe stressile vastuvõtlikumaks. Ma ei hakka siin pikalt lahti hetkel seletama (kunagi võtan selle teema laiemalt blogis käsile), vaid ütlen lihtsalt, et kõik roheline on kõige aluselisem toit (küll sai nüüd aga lause). Aluselised toidud on veel kõik toored juurviljad )seal hulgas ka tomat ja sidrun, mis ise on happelised, kuid käituvad organismis aluselisena), vesi (eriti kui sinna natuke soodat sisse panna). Puuviljad on head, aga ei tohiks liialdada, kuna sisaldavad suhkrut, mis muudab jällegi organismi happeliseks. Jõudsimegi selle kurjajuure ehk suhkru juurde! Eks iga mõtlev inime oskab edasi aimata, mis siit edasi tuleb, ei hakka üle kordama.

Läksin nüüd küll natuke kaugemale sellest, mida tegelikult kirjutada tahtsin, aga asjad on siiski omavahel liialt seotud. Kõik saab alguse stressist, mis on küll mõjutatud toitumisest. Kui inimesel on stressi olukord ja ta veel sisendab endale mõtetes, et tal on halb olla, et tal kurk valöutab vms, siis on ikka üsna kindel, et haigus teda ühel või teisel moel tabab. Ja sama moodi mõjub see siis, kui seda sisendab sulle teine inimene.

Lisa! Kindlasti tekkib sul kohe küsimus minu lapse kohta. Kuni selle hetkeni kui Eleanor lasteaeda läks oli ta väga terve laps, ehkki tal avastati enne lasteaeda minekut juba kohev adenoid, mis jäi jälgimisele. 2014 aprillis see eemldati. Üldiselt võib öelda, et tal on nõrgem immuunsussüsteem, kuna ts tõenäoliselt kogeb ka palju stressi. Kui tema lasteaiast tuleb, olen mina enamasti tööl, kuni lasteaeda minemiseni oli ta vähemalt kuni tööle minekuni ju minuga kodus (läksi peale tema sündi üsna kiirelt tagasi tantsutunde andma). Lisaks sellele kahel päeval nädalas olen õhtu/öösel tööl, mis tähendab, et ta läheb magama siis, kui mind veel kodus pole. Ma arvan, et see on üks suurim stressi põhjustaja tema elus hetkel.  Lisaks sellele on ta keisrilaps, mis tähendab, et ta võib olla stressile vastuvõtlikum (ilmselt siis on) ja ühtlasi ka kohe nõrgema immuunsusega.

Lisa 2 Aga Ellule siiski väga väga meeldib lasteaias käia!