Juba on oktoober.. ja seegi saab varsti kohe läbi.. kõik on nii teistmoodi.. rahulik.. kuigi tegemised kasvavad üle pea..´kursus on muutunud, see pole enam sama. Liis on Kuopios, Katre ja Henri Nizzas.. mina olen veel siin ja Annika ning Evelin ka. Eliisa ja Juri peaksid ka olema, aga Eliisal on kips ja Juri lonkab juba teist kuud. Tantsija elu - karm ja halastamatu. Pole ta ju alati ka mind säästnud, aga ise olen selle tee valinud. Ja ausalt öeldes olen ma sedasi ikkagi õnnelik, liikudes ja sellesse oma elu pannes.

.. täna olen nii..

Täna olen nii.. lihtsalt nii ongi..nii.. Ma ei jaksa ja vahel ka ei taha.
Vaatasime Kaiaga filmi „Räägi temaga,“ milles iseenesest oli paras hullus. Armastustest hulluseni minemine. Aga see ei ole see, millele rõhuda tahtsin! Lihtsalt see naine, kes oli toreodoor, lubas mitte kunagi enam oma majja tagasi minna. Ta elas üksi. Ja siis ma ütlesin Kaiale, et ma tahaks ka lihtsalt minna. Miks mina ei saa lihtsalt nii sama ära minna?
Jah, jälle tahan ära. Kuhugi kaugele, kuhugi, kus mind keegi ei tunne, kus saan lihtsalt olla, ilma et see kedagi huvitaks. See pole Henri pärast, see lihtsalt on nii. Tema ma võtaks kaasa, mis sest et ta hatkel ei vasta telefonile, kuigi ma nii väga tahaks ta häält kuua. Et see rahu tagasi tooks.
Tahaks nutta...


Anna pool, anna pool, anna pool,
palun anna mulle pool oma unenägu,
mille magades sa leidsid!
Anna pool, anna pool, anna pool,
palun anna mulle pool,mida unes nägid,
mida padja alla peidsid...


*Me ei näe enam kunagi*

Tegelikult siiski on mul peaaegu perfektne mees!!

...otsides oma nirvaanat..

Nirvaana... budistide jaoks on see see, kui dharma'd on saavutanud rahu seisund, on indiviid saavutanud nirvaana. Tema jaoks on lakanud eksisteerimast sansaara, kannatused, meid ümbritsev maailm.
ma otsin ka oma nirvaanat. Oma tantsunirvaanat... seda tasandit, kus mind enam miski ei häiri... pole ka muusikat, on vaid liikumine... rahu liikumises, mind ümbritsev on kadunud, see ei mängi minu jaoks enam rolli.. just nagu unes ja kõik on nii õrn.
Unes olen oma NIRVAANAS

nii siis..

inimesed tallinna tänavatel näivad mulle labased. ja vahel käivad kõik võõrad inimesed närvidele... sest nad on labased. eneseväärikust ikka kohe üldse ei ole. Miks te küll ennast narriks teete??

ja mina.. mina jooksen pidevalt ringi saba seljas.. sõidan siia poole ja sinna poole. tuli on ikka takkus kogu aeg ja kogu aeg on vaja midagi teha... ise ka vahel mõtlen, et kuidas ma jaksan, aga just see mind elus hoiabki! Kui mul poleks hetkel meest, siis ka ükski teine mees ei mahuks mu ellu. Mul lihtsalt puudub selleks aeg!!

Nurejevi lummuses

Lõpetades just raamatu "Tõeline Nurejev" lugemise, tajun, et olen täielikult selle suurima meestantsija lummuses, kes 1993 aastal suri AIDSi. See on teine raamat, mida olen lugenud tema elust.
Enne esimest ramatut ei teadnud ma temast midagi, ni naljakas kui see ka pole. Ma pole näinud tema esinemisi reaalselt. Ometigi olen temast vaimustuses.. Temas on mingi salapära mis kõiki köidab. Sellest võlust rääkis ka eelnimetatud raamat. Tema töid olen näinud youtube vahendusel ja ka mõnel korral mezzozt. Mis seal salata, ta oli tõeline artist!
Omalajal oli ta muidugi ka sama kuulus kui Marilyn Monroe või Elvis Presley. Meedia pasundas temast alalõpmata.
Minule aga sümboliseerib see mees kiindumust tantsu - balletti - tõsist tööd selle nimel, et saavutada täius. Ta ei jätnud kunagi pooleli enda täiustamist, ta ahmis uut materjali. Ta on mulle eeskuju sihikindlusest.

Saame kokku purskaevude juures

jah, saame kokku purskaevude juures. Just sellise pealkirjaga impro etendus oleks pidanud toimuma eile ja täna. Aga vaadates välja... vihmane, sombune ja tuuline... mitte mingit sumedat suve õhtut. Kuigi idee poolest me eile siiski saime purskaevude juures kokku, ehkki etendust ei toimunud. Oleksin tahtnud, tõesti... minu sees oli see tunne.. tunne ja tahe liikumiseks. Kuigi ilm mind tõesti ei rõõmustanud.
Eile, kui koju rattal kihutasin, oli väljas juba päris pime. Kuigi kiirus oli suur, ei jäänud mulle tähelepanemata majad, mida ma Pärnus varem tähele polnud pannud. Need olid ilusad, eesti aegsed. mööda jaansoni rada sõites, mis oli pime ja kõle tegelikult, oleksin tahtnud peatuda.. aga ma oleks siis soovinud, et ma poleks üksi olnud. jõgi oli nii ilus. vesi sillerdas. teisel pool jõge paistsid kesklinna tuled. mina aga ei peatunud...

Aga nüüd siis ka minu lubadus. katked Dresdenist...

kolmas päev Dresdenis, hommik. esimene päev oli ikka päris hull - magamatus. Öine sõit rongis, kuid enne seda veel rongi ootamine.. Nii umbes 5 tundi lennujaamas. Veetsin oma öö magades sõnaotseses mõttes kohvri peal, tekiks saunalina. jah, mis ei tapa, teeb tugevaks. Kuid seega oli esimene päev üsna segane, ballett oli jube kiire ja ise olin nagu udus. Tundsin ennast äpuna, saamatuna. Siiski tõstis minu ego hispaania tüdruk, sest tema oli totaalselt kehva. Kuid teine päev oli parem ja eks tänanegi.
Kaasagne tants on aga vähe kodusem juba. Midagi Merlest ja Aarest. Mõnus on!
Forsythe'st parem üldse ei räägigi. Ma nii kardsin seda, et ma ei saa hakkama. Tegelikult on see aga väga minulik. Kõik on nii kerge, ´kuigi tegelikult aga füsiliselt kõige raskem.
Tõeline liikumis rõõm!
(16.07.2008)

Lõpuks kirjatükike Dresdenist ka...

varem lihtsalt ei saanud mahti kirjutada.. jah.. aga paari päeva pärast lisan siia kindlasti paar lõiget oma väikestest mõtetest, mis Dresdenis oldud ajal kirja sai vahete vahel pandud.
Täna on lõpu õhtu, viimased etendused, homme on viimane päev. Püüan sellest võtta nii palju kui annab ja olukord lubab.. Olen ju lombakas! Oma puusaprobleemiga... Eestisse jõudes vist peaks ikka arsti manu ära käima. Kuid eks parim ravi ole ikka puhkus. Mis teha! Peaks ennast vist töölt ka vabaks võtma. Vähemalt mulle kuluks ära.. Kuu aega enne kooli puhata. Mmmm.... Ja Henril algab ka ju augustiga puhkus. See saab olema meie parim koos veedetud aeg. Lihtsalt peab saama!!

üks pikka ja tegus päev jälle selja taga. dresdeni asju sai korda aetud ja tundub et kõik sujub kenasti. samas on ka reedeks vaja kostüümid valmis saada.. jõuab... ma tean, et jõuab, sest mu emme on lihtsalt kõige parem.. parim.

2 päeva tagasi käisin Merlele modelli mängimas. keskkond oli fantastiline - võrtsjärve väike kivine rannake. päike loojumas... fantastika. ja kõik oli justkui nii kerge ja lihtne. lihtsalt mõnus.. nautisin seda, kuigi olin nagu täiesti märg, kuid vesi oli mõnus ja soe... arutult hea... isegi see ei viinud meelt alla, et varba ära lõin..

ja nüüd ma siin siis olen.. lombakas. lihtsalt lombakas ja varvas teeb põrgulikku valu... kuid selle varu korvavad need pildid. need meeldivad mulle tõesti!!

tegelikult tahaks aga hoopis ära. kuhugi mõnusasse paika. ja tahaks et keegi oleks minuga.. pärnu ma ei taha, aga tema võiks tulla küll.. sest tema kallistus on soe ja pehme. tema suudlus minu laubale on hell.. ja see hetk kui ta vaatab mulle vaikides silma.. sõnu polegi vaja, tema pilgust loen kõik... ta on õnnelik.. tema annab mule rahu

poolel teel Dresdenisse

Nii siis... Kuu aega tagasi sai kulkasse projekt kirjutatud, et Dresdeni tantsufestivalile muse8 sõita. Omadega juba vaikselt poolele teele jõudnud. Eile tuli kulka Tartumaa ekspertgrupilt teade, et 4000.- olemas. Kuigi jah, taotlesime 8000.-. Aga asi seegi, lihtsalt oma kuludesse tuleb u 1500.- juurde. Esialgu.. Loodame, et mujalt ikka saame taotletud summa. Räägin mitmuses, sest projektis osalevad mitu inimest..
Täna sai hostel ka ära broneeritud, jäänud on veel bussi piletid (aga võib olla ka lennu). Aga eks nende bronnimiseks läheb siis, kui mujalt ka raha käest. Pealegi peaks ka festivali osalustasu ära maksma. Tegemist rohkem kui küll õilsa eesmärgi nimel. Ja ma tahan minna, kohutavalt tahan.. Tagasi tulles olen väga paljude kogemuste võrra rikkam.. ootan seda... ootan väga!

Linnar Priimägi

Ja mis see mõistus ära on, et pattu
ta vastu keelata tal oleks voli? -
Kas on ta enamat, kui ootamatu
ning ärev puudutus me vahel oli?
Kas kaebealune saab olla kohtunikki? -
Ta ennast õigeks mõistab asjatult,
kui pärast igatsusepäevi pikki
sind äkki nähes hävin jäljetult.
Kas taganemiseks on ainult sillad?
Kas pigemini nad ei ühenda?
Kas kõik need hetked, mida julgelt pillad,
me surma-aega siis ei lühenda? -
Kui kõik, mis elu on, on äkki päral
ning tuleb kaasa, vaimustusest tumm
ja lootusetusest ning õnnest särav -
ja mõistusestki veel hindamatum.

tegelikult ei ole asi nii

blogi ei hakka ennast veel ära ammendama.. mis siis, et ma pole tükk aega siia ühtegi sisse kannet teinud. kiire on olnud ja siis kui midagi oleks kirjutada tahtnud, siis polnud see kahjuks neti poolest võimalik. siiski siiski on need kirja pandud. ehk ühel heal päeval leiavad need ka tee siia... Loodetavasti!

Viimasel ajal olen joobunud Linnar Priimäe luulest.. njah, sai ju teama luulekogu Kelle tee on varjul endalegi soetatud.
Üks tema luuletus siis siin kohal.. mida on üsna raske välja valida nii paljude heade luuletuste seast..



Ma ühekaupa näppan sinu pilte.
Viin täna kaasa kulmukaare vaid
kui varanduse - varastatud varju...
Sa sellest midagi ei tea,
ei aima, et su lugematuid vaateid
üks salaja nii lubamatult loeb
ja kogub. Kui sa taipaksid, et kuskil
sust tasapisi valmib su portree,
mis elab, hingab, hindab omatahtsi,
sa oleksid siis vähem pillav vist.

Aeg on me lootuste ja surma säng...
Ning valguse ja varju valemäng
toob meile minevikust nähtavale
me õigema ning ilusama pale.

Metamorfoos

„Metamorfoos”


Lavastaja: Liina Arumets
Tegelased: Gregor
Grete – õde
Ema
Isa

Lavakujundus: minimaalne. Laval on 3 lihtsat tooli, Lava eesotsas ja taga ripuvad köied (4 tükki). Lava tagumine sein on valge. Projektorist lastakse tagaseinale sünge linna pilt, mida algul ei ole.

Lavakujunduse mudel



Stseen 1
Kestus: 5-8 min.
Lava läheb aeglaselt valgeks – pigem hämaram kui ere. Lava keskel lamab mees – Gregor – jalas mustad püksid, ülakeha värvitud pruuniks, seljal mustad täpid.
Koos valgusega algab ka muusika Arvo Pärt „Alinale”.
Gregor kiigub aeglaselt selja peal uurides oma ümbrust. Käed-jalad teevad aegajalt ebamääraseid liigutusi. Järsku jään ta täiesti liikumatuks, andes oma olukorraga edasi just nagu oleks talle midagi meelde tulnud, ja püüab ennast järsku energiliselt püsti ajada, mis tal aga ei õnnestu. Käed-jalad teevad sihituid liigutusi. Mõistes oma abitust jääb liikumine aeglasemaks ning muutub sihipärasemaks ja konkreetsemaks.
Kõlavad koputused ustele – koputused tulevad kahelt poolt.

Stseen 2
Kestus: 10-12 min.
Gregor ajab end aeglaselt istukile ja proovib istudes liikuda lava paremal pool ( lavalt saali vaadatuna) oleva eesmise köie juurde, kust kostuvad jõulisemad koputused. Jalad teda ei kanna, ta kukub vahel paremale küljele, püüdes külili olles edasi liikuda. Köie juurde liikumine on intensiivne ja energiline. Köieni jõudes võtab Gregor köiest kinni ja vinnab ennast üles. Seisab ~ 2 sekundit lödidel jalgadel ja libiseb mööda köit põrandale. Lavale astuvad ema ja isa paremalt poolt. Emal on seljas pikk must kleit ja isal pruunid püksid ning tume triiksärk. Vasakult poolt astub lavale õde Grete, kellel on seljas must põlvedeni ulatuv kleit. Samal ajal muutub valgus heledamaks, kollakaks. Nad jäävad toolide juurde seisma. Hetkeline vaikuse paus. Ema vajub aeglaselt toolile. Algab muusika Brahms – Symphony No 1 In C Minor, Op 68 (4) Gregor hakkab mööda lava äärt roomama. Isa seisab ikka veel tooli juures, õde hakkab liikuma. Õde sirutab oma käe aeglaselt Gregori poole, seejärel alustab liikumist lava keskme suunas. Liikumine on algul pelglik ja kartlik, hiljem uudishimulik suhestudes Gregori liikumisega. 2. minuti juures (muusikas) avastab Gregor, et oma peenikestel jalgadel on väga hea sibada. Ta hakkab mööda lava kiirelt neljakäpakil ringi sibama. Õde on liikunud laval ette keskmest pisut vasakule. Gregor sibab ümber tema ja ka toolide vahel. 2:36 lööb isa tugeva matsu jalaga vastu maad. Ema kargab toolilt äkiliselt püsti. Hetkeks on kõik liikumatu. Õde vaatab aeglaselt selja taha, kus asub Gregor, ja jookseb lavalt ära. Gregor on hirmunud ja segaduses, isa liigub aeglaselt ja ähvardavalt tema poole. Gregor taganeb, isa teeb vihaseid liigutusi. Gregor ronib tooli alla, mis asub vasakul lava servas. (Muusika lõppeb 5:18). Ema pöörab rongi ja läheb õnnetult lavalt ära. Isa, jäädes endaga rahule, muigab, pöörab ümber ja lahkub lavalt. Gregor jääb üksi.

Stseen 3
Kestus: 10 min.
Gregor ronib aeglaselt tooli alt välja, ta uurib oma tuba. Sibava liikumisega jookseb ühest nurgast teise. Tagumisse seina ilmub projektorist pruunikas, sünge linna pilt (akna sümbol). Muusika: Brhams – Four Pieces For Piano: Op 119 (1), Gregor tõuseb püsti ja hakkab aeglaselt akna juurde kõndima. Akna juurde jõudes ajab käed laiali, veab sõrmega majade piirjooni, silitab neid igatsevalt. 2:45 vajub ta maha ning tõmbub kerra. Õde lükkab vasakult lava servast lavale kandiku „toiduga,“ ise samat teed kiiresti kadudes. Muusika: Brahms - Four Pieces For Piano: Op 119 (3). Gregor tormab rõõmustavalt kandiku juurde otsides sealt meelepärast, üht teist hambaga proovides. Kandiku läbi uuritud, veereb Gregor vasakul lava servas taha poole ja jääb selili lamama.

Stseen 4
Kestus: 10 min.
Algab Berlioz – Symphonie Fantastique – Dreams and Passions. Gregor roomab tooli juurde, poeb tooli alt läbi ja hakkab tooli lükkama ning vedama teisele poole lava otsa. Ka teised kaks tooli tassib ta kokkupoole, seades need üheks riviks. Ta ronib toolidele pikali, kuid seal pole tal piisavalt hea. Ta veeretab ennast maha ja ronib toolide alla. Õde Grete liigub koos harjaga, andes sümboolselt edasi teavet koristamisest. 6:40 õde lahkub. Gregor ronib oma peidukas välja. Jookseb ühe köie juurde, ronib üles ja laskub uuesti alla. Ta tormab järgmise köie juurde, keeab köie enda ümber. Liikumine köitega. 8:50 tormab ta kandiku juurde ja pillub kandikul olevad esemed lavale närviliselt laiali.. 9:39 trambin Gregor ükskõikselt, kuid samas närviliselt mööda lava ringi, sakutab köisi, hoiab peast kinni. 10:03 langeb ta oma tooli ehitise juures maha ja poeb sinna alla.

Stseen 5
Kestus: 7-8 min
Jätkub sama muusika. Üle saali jookseb õde, harjaga paari asja ära pühkides. Õe ülejooksmised üle lava muutuvad järjest kiiremaks ja hooletumaks. Gregor põrnitseb alatasa ühe koha peal.
12:06 ilmuvad lavale vaevatud olemisega ema ja isa. Nende liikumine on aeglane, nördinud, väsinud (liigutustes on ema ja ise dialoog). Ema kukub aeg ajalt isale kaela, olles just kui lämbumas. 14:25 liitub nendega veel õde – tüdinud. Vanemad ja õde on hullumise äärel, nad ei suuda Gregorit taluda. 15:35 ronib Gregor oma peidikust välja – vaevatud, tuim, tüdinud. Ta jääb nõutult toolide ette lamama. Vanemad koos õega taganevad vasakusse lava serva, õde on vihast rappumas, vaevalt end tagasi hoides. Muusika lõppeb, kõik jääb vaikseks, kuni õde enam ei suuda. Dialoog:
Õde: me peame katsuma temast lahti saada. Ta saadab veel teid mõlemaid hauda. Kui juba nii rasket tööd teha nagu meie, siis on võimatu kodus seda igavest piina kannatada. Mina ei suuda enam.
Isa: (kaastundlikult ja õde mõistes) Laps, aga mis siis teha?
Õde: (kindlameelselt) Ta peab ära minema
Stseen 6
Kestus: 4 minutit
Õde jookseb minema üle lava, ema ja isa pööravad ümber ja lahkuvad. Ema on murtud. Muusika: Brahms - Four Pieces For Piano: Op 119 (1). Gregor hakkab ennast väga aeglaselt liigutama, ta rullib ennast lava keskme suunas. 1:10 ajab ta ennast istukile, tema liigutused on aglased ja lohakad. Gregor on kõigest tüdinud, tema keha on raske. Ta tõueb ja püüab laval mõned kiiremad sammud teha. 2:13 kukub lava kskele laest alla köis. Gregor jõuab köien ja ronib sellest üles, kuid nii et ta lavalt veel näha jääks. 2:49 laseb ta köiest lahti ning ta kukub. Samal ajal tekib lava sisse köie alla auk, kuhu Gregor sisse kukub. Teda ei ole enam!




Selgitus
See etendus räägibGregori sisemaailmas ja tema perekonna vahelistest suhetest ja nende muutumisest alates hetkest, mil Gregor muutus putukaks.

vaatluspraktikaga seoses kõrvalised muljed

nii siis ongi.. vaatluspraktika Jõhvi ja Kohtla-Järvel. ja mis seal imestada, ka vaatamisväärsused ei jäänud vaatamata. Kõrvalise tühja maja taga oli süstal. Miks me küll ei imestanud. just nõnda reaalsed me olemegi vist. kuigi ega see just ainukeseks vaatamisväärsuseks jäänud. Kohtla-Järve näeb välja just nagu üks nõuka aegne linn. Uskumatu mõelda, et Eestis veel siukest asja on. Kohvik oli täiesti nõuka ajas: ruudulised laualinad, vanast krabisevast kõlarist ürgas vene pop. see oli õudne. menüü oli eesti keeles, aga kleienditeenindaja ei oskanud sõnakestki eesti keelt. njah..
aga edasi... siirdusime vaatama tantsutruppi Radost. Kultuurikeskus oli suur ja jõuline maja, millel ilutsesid veel sirp ja vasar!! Ja saali astudes, kus tantsulka käis marsissid väiksed lapsed ringi, ühel neist käes punane lipp. Pioneerid ja oktoobrilapsed teevad comeback'i.

päevane mõttevälgatus..

kell on hetkel 1:36.. postituse sisu võib tegelikult lugeda juba eilseks..

Täna ärkasin ja esimene mõte, mis mulle pähe tuli oli „Elu on matemaatika“. Tal on omad valemid, millega me võme lahti mõtestada nii mõnedgi asjad elus. Teisendada ja kui vaja elimineerida.
Hetkel siis sõidan bussiga, kus siis võiks teha matemaatilisi tehteid aja ja vahemaa suhtes. Siis veel arvestada, et sõidan bussis, mis läheb Vändra kaudu. Ja nüüd seda aega ja tee pikkust võrrelda bussiga, mis oleks läinud läbi Kilingi-Nõmme. Mjah.
Aga ma ei nurise, sest mulle meeldivad bussi sõidud. Kolme aastaga on neisse oma võlu tekkinud. Vahel lausa soovin, et mul polekski kindlat sihti. Sõidaks lõputult...
Mulle meeldib vaadata bussiaknast välja ja mõelda, et selline ongi minu kodumaa. Ilma palmideta ja ilma elevantideta. Ja ta on nii oma. Need männid on minu jaoks eksootika ja must muld, mis ei jäta mind nälga. Oleme õnnistatud!

sombused ja vihmased ilmad...

... keegi võiks olla see, kes tooks pilvedagant välja päikese...
... keegi võiks olla see, kellega koos tundub, et vihma on tore...
.... keegi võiks olla vihmastel ilmadel minu päike...

unenäod

Eile nägin und...

...mu käes oli nuga, mille olin löönud kellegi sooja ihusse. verd ei olnud, ta suri.. aga ma polnud ainuke, ka Sina olid külma noa tera löönud kellegi sooja ihusse. Ma tegelikult ei tea, mis põhjustel see oli, kuid sel hetkel tundus see õige. Meie saatuseks sai surm elektritoolil. Meie viimane nõudmine oli, et me saaksime sel hetkel käest kinni hoida. Surra koos...

..rääkisin seda sulle ja sa arvasid, et see tähendab seda, et oleme surmani koos.

.. lähenedes nii...

Kas tants on teadus?? Vastus: on küll. Tants on teadus kehaliikumisest ruumis. Mitteükski muu liikumisega tegelev ala (enamasti siis spordiala), ei tegele nii palju kehaga. Tants hõlmab kogu keha liikumist. Erinevad spordialad aga pööravad rõhku teatud kehaosale. Näiteks jooksjatel on vaja kiireid jalgu. Jõusaali jõmmid küll tegelevad idee poolest kogu kehaga, kuid ainult suurte lihasgruppidega. Kehal on nii palju väikseid lihaseid, mis aitavad meid palju rohkem. Ennem treeni väikeseid lihaseid, siis suuri. Nii on suurte lihaste areng palju tõhusam.
Teiseks jõusaalijõmmid ei kasuta keha ruumis.
Eriti just kaasaegsemad tantsustiilid lähtuvad keha loomulikest liikumistest, kõik, mis kehale on omane.
Peale kõige saab veel emotsionaalse feelingu. Läbi tantsu tehakse isegi teraapiaid - tantsuteraapiaid. Ju siis enam ei piisa sellest, et inimene, pannakse lamama ja hakkab muudkui rääkima. Alati võib sealt ka mingit jama terapeudile tulla. Ja kes üldse räägikski ausalt (??). Tantsus aga ei ole võimalik "valetada", mängida, eirata emotsiooni, sest emotsiooni ei saa tekitada. See tuleb ise, see on tahtele allumatu.
Hetkel ma ei too väga suuri faktilisi tõendeid selle kohta, et tants on teadus. Varem või hiljem jõuab see ühiskonda teadusena.

Millest on tulnud sõna `jalakeerutaja´tantsijate kohta??
Ma lihtsalt oletan.. ma arvan, et sellest mitte, et nad põrandal ringi lippavad ja ennast liigutavad. Tõenäoliselt. Kaldun arvama, et see võis tulla ballettis kasutatavatest en lair'idest. Kuid kindlasti pole see ainus põhjus. Vähe põhjapanevam mõte on aga, et can-can'ist. Seal täiesti konkreetselt keerutavad oma sääre osa.
On sellel sõnal halvamaiguline tähendus? Pigem küll. Tõenäoliselt ka can-can'ist tulenevalt. Kes need kabaree tantsijad siis veel olid kui lihtsalt kergemeelsed, naiivsed rahvalõbustajad.
Tänasel päeval on tantsijale jäänud siis siuke "plekk" külge. Kuid need, kes näinud midagi rohkemat, kui nuka pealses baaris jalakeerutamist, teavad, et tänapäeval võib "öelda" tantsuga midagi palju rohkemat, kui selleks 1000 sõna võimelised on.

.. vigastuses..

Lapsed olid täna ülemeelikud.. ei õnnestunud neile korralikku tundi anda. aga mis teha - nad ju lapsed.
peale kõige olen veel ise ka vigastatud. juhtub, ka parimatega. tantsin nii kaua, kuni keha võimaldab, nii kaua, kuni ei seisa enam püsti, nii kaua, kuni vaja abi vahendeid, nii kaua kui olen mulla all... aga ma loodan, et selle viimaseni läheb veel aega.

Täna sajab vihma.. mis teha.. aga ikkagi kevad ja hinges midagi pakitseb. Tahab välja..
Ja hoolimata kõigest on tänasesse päeva jäänud üks kuum judin mu sees..

ei mingit pikka ja lohisevat juttu rohkem.. lühidalt ja konkreetselt!

Libertas est potentas faciendi id quod jure licet

Vabadus on võimalus teha seda, mida seadus lubab


Ja mõned read siis Mats Traadi sulest..

Ars poetica
Luule polegi luul, pigem ohe
Luule polegi madu. Vaid lohe,
punakoldne draakon,
kes suurejooneliselt sülgab tuld.
su süda ja hing tema saak on


Veepeegel
Visatakse vette - muudkui uju!
Vaata hästi: näe, vaenlase kuju

visalt hulbib su kõrval veepinnal
ja ime küll - hingab täiel rinnal

kõdu, õli sees, raibete vahel.
Pole üldsegi kitsas teil kahel

Tervitustekst

Tegin asja selleks, et oma väiksed "kripeldused" kirja panna, sest tants ei ole ainult liikumises. Tants on ka meie mõtetes, ideedes. Kujutluspilt.
Kas pean ennast kunstnikuks?? hmm.. ma tõesti ei tea. Pean ennast lihtsalt spontaanseks, eriti just liikumises. Vahel ma isegi ei nimetakski seda tantsuks, vaid just nimelt liikumiseks. Just see liikumine keerleb tihti ringi ka minu peas. Siis kui kõnnin tänaval, siis kui heidan õhtul magama, siis kui pean loengus istuma. Minu keharakud on pidevas liikumises, ei hetkekski paigal. Ja just nii ongi hea!