Ma olen ta ema, mitte treener!

Just nii iga lapsevanem mõtleb ja oma last näeb.  Ehk peakski mõtlema! Siiski peaks tajuma ka reaalsust ja nägema, mida ikka laps tegelikult suudab ja veel tähtsam tahab! Tahan öelda seda, et lapsevanem ei tohiks oma unistusi lapse peal teostada. Lapsel on oma unistused, oma mõtte maailm, oma huvid.

Minu käest on küsitud päris palju (või pigem vist konstateeritud fakti), et Eleanor hakkab kindlasti tantsima ja kindlasti on tal ülihea painduvus jms. Kas on näha, et ta on andekas sellel alal? Hmm.. Kas mina olen andekas sellel alal?? Ei ole, olen lihtsalt väga väga palju tööd endaga teinud. Ma leian, et ka Eleanor pole andekas, on lihtsalt mingid asjad, mis tal on sünnipäraselt head olnud. Ehk siis on antud mõned eeldused.

Kui Eleanor sündis, siis lastearstid kiitsid hästi palju tema selga. Päris palju kuulsin oi kui ilus tugev selg. Sel hetkel käis klikk ära, et ahaa, selg on tugev järelikult tuleb natuke midagi selle heaks teha, et selg jääks tugevaks. Seega oi ta mul päris palju beebina kõhuli. Pärast seda kui 3. kuu alguses hakkas kõhuli ennast keerama, ta enam selili olla ei tahtnudki. Ta võis terve ärkvel oleku aja kõhuli olla. Tema puhul oligi see, et ärkvel olles keeras ennast seljalt kõhule, aga mitte kunagi ennast kõhult seljale ei keeranud. Küll aga tegi seda magades. Magades keerles voodis nagu vurr - selili, kõhuli, selili jne. Ja kui siis 4 kuuselt roomama läks oli tema roomamis stiil selline, et jalad ei tüütanud ja lihtsalt käte abil sikutas end edasi - ise veel nii õnnelik. Ja enne 5. kuud suutis ta tõusta käputamis asendisse. Seda demostreeriti isegi perearstile, mille kohta kohe jälle öeldi, et väga hea tugev selg.

Jalad on tal sellised, ei midagi tähelepanu väärset.

Hetkel Eleanor käib rühmvõimlemises. Läks ta sinna juba 2,5 aastaselt. Lihtsalt sulandus sisse ja tahtis minna. (siis oli minu laste tund pärast 3 aastaste võimlemis tundi ja sageli käis ta mi nuga kaasas. Seega avaldaski soovi, sinna minna).  Oi oi kui raske tal alguses oli. Kuni sinna maani oli ta oma lihaseid kasutanud instiktiivselt, mitte suunatult. Ei suutnud ta linnupesas oma käsi sirgu lükata (ehkki selja painduvus oli olemas) jne. Aga lõpuks jõudis teistele järgi! Tööga! Sest oli tema enda huvi seda kodus proovida ja proovida ja vahel minu käest abi küsida. Siiski teadliku lihase tööle panekuga läks aega. Venitused olid kõik sellises tsoonis, kus varu oli veel palju palju. Noh mis siis ikka! Ta oli ka nii võrd väike, et temalt rohkem nõuda oleks olnud liig, mis liig. Pigem las õpib kõige pealt n.ö asendit hoidma rohkem kui 1 sekund. Ka asendi hoidmine on lastele keeruline, sest hirmsasti tahaks ju veel ka kõike muud teha.

Ja nüüd hiljuti on tal peas klikk ära käinud! Lõpuks on jõudnud teadvusesse, kuidas lihaseid sihipäraselt tööle panna. Viimase kahe kuu jooksul on ta hästi palju käinud minuga tantsutundides kaasa, kus on ta näinud kuidas suured tüdrukud tööd teevad. Tundub, et on mõjunud. Ühel hetkel hakkas kodus tegema neid harjutusi, mida ma lastega tantsutunnis teen. Ühes sellega tulnud jaladesse painduvust palju rohkem juurde. Hetkel on see tema huvi, mina teda kodus ei pushi et kuule proovime nüüd seda ja teeme nii ja teeme nii. Kui ta ise teeb, siis teeb, kui mitte siis mitte.

Miks ma temaga ise kodus tööd ei tee, on üks põhjus - ma olen ta ema, mitte treener! Kodu on koht, kus ma olen Eleanori ema, mitte füürer, kes lapsel kukil istub ja käseb tal harjutusi teha. Selle pärast ta ju trennis käibki, et seal seda teha. See kui ta ise vahel kodus teeb, on teine asi. Siis on tema enda initsiatiiv. Ma loodan, et kunagi ei juhtu nii, et ta satub minu tundi õpilasena. Ma olen küll tema võimlemis tundi paaril korral õpetajana asendanud, aga siiski loodan, et tulevikus ma ise tema treeneriks/õpetajaks pole. Ma ei saa olla tunnis tema jaoks ainult õpetaja, minu ja tema vahelised rollid jäävad alati eelkõige ema-tütre omadeks ja alles siis tuleb kõik muu. Tunnis emana oma lapse suhtes jääb asi alati subjektiivseks, mitte objektiivseks. Ja tegelikult mis juhtub on see, et oma lapsele pöörad palju vähem tähelepanu, kui teistele lastele. See on alateadlik!
Ja üleüldse - kõigile väikestele tüdrukutele meeldib tantsimine jms. Võib olla ta 10. aastaselt ütleb, et ta enam ei soovi sellega tegeleda. Ja mina lepin sellega, sest võib olla tal tekivad uued huvid, tahab midagi muud proovida.