Wednesday, January 28, 2015

Ma olen ta ema, mitte treener!

Just nii iga lapsevanem mõtleb ja oma last näeb.  Ehk peakski mõtlema! Siiski peaks tajuma ka reaalsust ja nägema, mida ikka laps tegelikult suudab ja veel tähtsam tahab! Tahan öelda seda, et lapsevanem ei tohiks oma unistusi lapse peal teostada. Lapsel on oma unistused, oma mõtte maailm, oma huvid.

Minu käest on küsitud päris palju (või pigem vist konstateeritud fakti), et Eleanor hakkab kindlasti tantsima ja kindlasti on tal ülihea painduvus jms. Kas on näha, et ta on andekas sellel alal? Hmm.. Kas mina olen andekas sellel alal?? Ei ole, olen lihtsalt väga väga palju tööd endaga teinud. Ma leian, et ka Eleanor pole andekas, on lihtsalt mingid asjad, mis tal on sünnipäraselt head olnud. Ehk siis on antud mõned eeldused.

Kui Eleanor sündis, siis lastearstid kiitsid hästi palju tema selga. Päris palju kuulsin oi kui ilus tugev selg. Sel hetkel käis klikk ära, et ahaa, selg on tugev järelikult tuleb natuke midagi selle heaks teha, et selg jääks tugevaks. Seega oi ta mul päris palju beebina kõhuli. Pärast seda kui 3. kuu alguses hakkas kõhuli ennast keerama, ta enam selili olla ei tahtnudki. Ta võis terve ärkvel oleku aja kõhuli olla. Tema puhul oligi see, et ärkvel olles keeras ennast seljalt kõhule, aga mitte kunagi ennast kõhult seljale ei keeranud. Küll aga tegi seda magades. Magades keerles voodis nagu vurr - selili, kõhuli, selili jne. Ja kui siis 4 kuuselt roomama läks oli tema roomamis stiil selline, et jalad ei tüütanud ja lihtsalt käte abil sikutas end edasi - ise veel nii õnnelik. Ja enne 5. kuud suutis ta tõusta käputamis asendisse. Seda demostreeriti isegi perearstile, mille kohta kohe jälle öeldi, et väga hea tugev selg.

Jalad on tal sellised, ei midagi tähelepanu väärset.

Hetkel Eleanor käib rühmvõimlemises. Läks ta sinna juba 2,5 aastaselt. Lihtsalt sulandus sisse ja tahtis minna. (siis oli minu laste tund pärast 3 aastaste võimlemis tundi ja sageli käis ta mi nuga kaasas. Seega avaldaski soovi, sinna minna).  Oi oi kui raske tal alguses oli. Kuni sinna maani oli ta oma lihaseid kasutanud instiktiivselt, mitte suunatult. Ei suutnud ta linnupesas oma käsi sirgu lükata (ehkki selja painduvus oli olemas) jne. Aga lõpuks jõudis teistele järgi! Tööga! Sest oli tema enda huvi seda kodus proovida ja proovida ja vahel minu käest abi küsida. Siiski teadliku lihase tööle panekuga läks aega. Venitused olid kõik sellises tsoonis, kus varu oli veel palju palju. Noh mis siis ikka! Ta oli ka nii võrd väike, et temalt rohkem nõuda oleks olnud liig, mis liig. Pigem las õpib kõige pealt n.ö asendit hoidma rohkem kui 1 sekund. Ka asendi hoidmine on lastele keeruline, sest hirmsasti tahaks ju veel ka kõike muud teha.

Ja nüüd hiljuti on tal peas klikk ära käinud! Lõpuks on jõudnud teadvusesse, kuidas lihaseid sihipäraselt tööle panna. Viimase kahe kuu jooksul on ta hästi palju käinud minuga tantsutundides kaasa, kus on ta näinud kuidas suured tüdrukud tööd teevad. Tundub, et on mõjunud. Ühel hetkel hakkas kodus tegema neid harjutusi, mida ma lastega tantsutunnis teen. Ühes sellega tulnud jaladesse painduvust palju rohkem juurde. Hetkel on see tema huvi, mina teda kodus ei pushi et kuule proovime nüüd seda ja teeme nii ja teeme nii. Kui ta ise teeb, siis teeb, kui mitte siis mitte.

Miks ma temaga ise kodus tööd ei tee, on üks põhjus - ma olen ta ema, mitte treener! Kodu on koht, kus ma olen Eleanori ema, mitte füürer, kes lapsel kukil istub ja käseb tal harjutusi teha. Selle pärast ta ju trennis käibki, et seal seda teha. See kui ta ise vahel kodus teeb, on teine asi. Siis on tema enda initsiatiiv. Ma loodan, et kunagi ei juhtu nii, et ta satub minu tundi õpilasena. Ma olen küll tema võimlemis tundi paaril korral õpetajana asendanud, aga siiski loodan, et tulevikus ma ise tema treeneriks/õpetajaks pole. Ma ei saa olla tunnis tema jaoks ainult õpetaja, minu ja tema vahelised rollid jäävad alati eelkõige ema-tütre omadeks ja alles siis tuleb kõik muu. Tunnis emana oma lapse suhtes jääb asi alati subjektiivseks, mitte objektiivseks. Ja tegelikult mis juhtub on see, et oma lapsele pöörad palju vähem tähelepanu, kui teistele lastele. See on alateadlik!
Ja üleüldse - kõigile väikestele tüdrukutele meeldib tantsimine jms. Võib olla ta 10. aastaselt ütleb, et ta enam ei soovi sellega tegeleda. Ja mina lepin sellega, sest võib olla tal tekivad uued huvid, tahab midagi muud proovida.

Tuesday, January 13, 2015

sõna "haigus" mõjub psühholoogiliselt

Jah, alustan selle tüütuks muutunud väljendiga - mõttel on suur jõud! Kui sa mõtled ennast haigeks, siis täpselt nii see saabki olema. Kui sa mõtled, et sul on kole halb olla, siis täpselt nii see saabki olema. Ma ei taha öelda, et tegelikult on hea olla, vaid see kui sa pidevalt seda meelde tuletad, siis tundub asi poole hullem kui see tegelikult on. Üks hea ravim sellele on uni! Organism saab puhta n.ö ärkvel oleku tegevustest ja keskenduda sellele, mis organismis on valesti - ehk haigusega.  Muidugi on veel paljusid tervenemisele kaasaaitavaid faktoreid, kuid hetkel jätan need kõrvale.

Lastele mõjub sõna "haigus" nagu pomm. Tead küll - mõned küsivad su lapse kohta, kas su laps on terve? teine aga küsib, kas te olete haiged? Ja kui sel hetkel peaks laps ise kõrval olema, kui küsitakse, kas laps on haige, siis Eleanori puhul raudpolt kindlalt kohe köhatus tuleb. Isegi siis, kui kodus pole seda teinud. Ja selle peale muidugi tuleb kohe hüüatus - oi, ta on ikka NII haige! See on selline positiivse ja negatiivse mõtlemise sisendamine, alateadlikult.  Isegi olen täheldanud, et kui ma juba kohtan inimest, kes armastab küsida, kas laps on haige? Üksi selle inimese nägemisest hakkab laps köhima. Tekkinud on Pavlovi refleks.

Ma ei ütle, et absoluutselt kõigil lastel see nii toimiks. Lapsed on erinevad - nii vaimselt kui füüsiliselt! Ja ka stressi taluvus on lapsel erinev. Stress on tänapäeva suurim haigus, sest just sellest saavad alguse kõik ülejäänud haigused. Olete vahel pannud tähele, et külmetute kõvasti, nagu külm oleks juba kontideni jõudnud, ning tunne on selline, et homme olen raudselt haige! Aga tegelikult on järgmine päev kõik korras. Samas teinekord natuke "tuult" ja ongi olemas. Just siin ongi stressi osa mängus - stress muudab imuunsussüsteemi nõrgemaks ning viirustele vastuvõtlikumaks. Teadagi ju, et nn "külmetus haigus" on ka viirusest põhjustatud.

Mis siis muudab keha stressi olukordaderle vastupivamaks? Toit! Toiduained mõjuvad meie organismis kas happeliselt või aluseliselt. Tänapäeval kaldub see inimese organism olema liiga happeline, mis teeb organismi kohe stressile vastuvõtlikumaks. Ma ei hakka siin pikalt lahti hetkel seletama (kunagi võtan selle teema laiemalt blogis käsile), vaid ütlen lihtsalt, et kõik roheline on kõige aluselisem toit (küll sai nüüd aga lause). Aluselised toidud on veel kõik toored juurviljad )seal hulgas ka tomat ja sidrun, mis ise on happelised, kuid käituvad organismis aluselisena), vesi (eriti kui sinna natuke soodat sisse panna). Puuviljad on head, aga ei tohiks liialdada, kuna sisaldavad suhkrut, mis muudab jällegi organismi happeliseks. Jõudsimegi selle kurjajuure ehk suhkru juurde! Eks iga mõtlev inime oskab edasi aimata, mis siit edasi tuleb, ei hakka üle kordama.

Läksin nüüd küll natuke kaugemale sellest, mida tegelikult kirjutada tahtsin, aga asjad on siiski omavahel liialt seotud. Kõik saab alguse stressist, mis on küll mõjutatud toitumisest. Kui inimesel on stressi olukord ja ta veel sisendab endale mõtetes, et tal on halb olla, et tal kurk valöutab vms, siis on ikka üsna kindel, et haigus teda ühel või teisel moel tabab. Ja sama moodi mõjub see siis, kui seda sisendab sulle teine inimene.

Lisa! Kindlasti tekkib sul kohe küsimus minu lapse kohta. Kuni selle hetkeni kui Eleanor lasteaeda läks oli ta väga terve laps, ehkki tal avastati enne lasteaeda minekut juba kohev adenoid, mis jäi jälgimisele. 2014 aprillis see eemldati. Üldiselt võib öelda, et tal on nõrgem immuunsussüsteem, kuna ts tõenäoliselt kogeb ka palju stressi. Kui tema lasteaiast tuleb, olen mina enamasti tööl, kuni lasteaeda minemiseni oli ta vähemalt kuni tööle minekuni ju minuga kodus (läksi peale tema sündi üsna kiirelt tagasi tantsutunde andma). Lisaks sellele kahel päeval nädalas olen õhtu/öösel tööl, mis tähendab, et ta läheb magama siis, kui mind veel kodus pole. Ma arvan, et see on üks suurim stressi põhjustaja tema elus hetkel.  Lisaks sellele on ta keisrilaps, mis tähendab, et ta võib olla stressile vastuvõtlikum (ilmselt siis on) ja ühtlasi ka kohe nõrgema immuunsusega.

Lisa 2 Aga Ellule siiski väga väga meeldib lasteaias käia!