Ma ei too selles postituses välja otseselt ühtegi raamatut või raamatu soovitust, lihtsalt kirjutan oma suhtest raamatutega ja miks raamatud
Kui mul oli lapsepõlves midagi palju, siis olid need raamatut. Ma arvan, et olen õnnelik inimene, kuna omasid päris isiklikku raamatu kappi lapsepõlves. Sealt võis leida kirjandust mudilastele, lastele, noorukitele. Ohjah, luuletusi, seiklusjutte, koomikseid, muinasjunne jne. Ka hetkel on kõik need raamatud alles vanemate kodus, kust ma aeg ajalt midagi oma kokju toon ja siis jälle vahetan. (Kahjuks Eleanoril ei ole veel oma raamatukappi). Põhilised, mis Eleanoril hetkel kasutust leiavad on E. Raud "Sipsik" ja "Tuhkatriinu", mis tõsi on küll Walt Disney toodang. Aga selle "Tuhkatriinuga" on pigem selline lugu, et kuna ta on seda multikat näinud palju kordi, siis jutustab ta vahel mulle raamatu järgi seda lugu. See ei ole ka iseenesest paha, sest ka ümber jutustamine on väga vajalik oskus lapsele arendades näiteks mälu.
Aga minu juurde tagasi.... nii siis minu raamatukapp. Mulle näis, et see peidab endas nii palju ja seda kõike oleks hädasti vaja teada saada. Nii saigi minu lugemis huvi alguse. Mingil ajal lugesin ma tohutult palju. Ei saanud öösiti magamagi jääda, sest mul oli vaja peatükk lõpuni lugeda, sest oli vaja teada, mis peatüki lõpus juhtub. No aga kuna peatükk lõppes nii huvitavalt, siis pidi ju järgmist alustama ja nii läks ikka järgmine ja järgmine peatükk. Mõnikord ma isegi panin raamatu käest ja kustutasin tule. lebasin voodis aga uinuda ei suutnud, sest lugemis tung oli nii suur. Ega midagi tuli uuesti põlema ja raamat lahti.
Kui ma loen raamatut, tekib mul peas film. Ma konkreetselt just kui näen tegelasi, keskkonda, peaaegu tunnen lõhnasid, mis tegelasi ümbritseb. Ja teate need raaatud, mille põhjal on tehtud film - ma ei saa minna vaatama filmi, kui olen lugenud raamatut. Mind hakkab tohutult segama ja häirima, sest minu peas on juba tekkinud oma film, sageli ei näe tegelased filmis sellised välja nagu mina neid ette kujutan.
Talvisel ajal on mul viimastel aastatel aega vähe ja seeda loen ka sel ajal suht vähe. Aga suvel kui aega rohkem, siis leiavad ka aamtud mind rohkem üles.. (või siis ikka pigem mina neid). Suvel on jube hea päevitades lugeda (või siis lugedes päevitada). Nii sama lesimine pole väga minu teema, ei jaksa olla! Aga kui talvisele ajale tagasi pöörduda, siis talvise aja põhiline lugemis vara on laste raamatud, kui neid õhtuti ja nädalavahetusel ka päeval Eleanorile ette loen. Näiteks täheldasin ma tohutut sõnavara laienemist tal kui hakkasin talle igal õhtul juttu lugema.
Hetkel on õhtu jutuks selline tore raamat nagu "365 unejuttu", mis iseenesest on ka Disney toodang. Selle raamatu sain ma ämma käest ja kunagi oli see Ellu onu Olavo oma. Selle raamatu teeb huvitavaks see, et igal jutul on toodud juurde kuupäev (näiteks täna loeme juttu, kus on juures 7.aprill). Enne jutu alustamist on vaja läbida omad protseduurid - kõige pealt vaadata kuupäeva, kus Ellu ütleb numbreid. Siis millisest multikast lugu on, siis mis tähega algab loo pealkiri ning millise tähega algab jutu esimene sõna /sest see on tehtud suurelt ja esilekerkivalt/. Siis algab arutelu, millised sõnad algavad selle tähega. No ja siis tuleb natuke pilti ka vaadata ja arutleda, kes seal on ja mida teevad. Ning siis lõpuks alles loen jutu ette!
Ma loodan, et ka tema hakkab kunagi lugemisest sama palju rõõmu tundma kui mina. Seega - oma uude tuppa saab ta kahtlemata raamaturiiuli!
