Pärast 10 aastat linnaelu (kui suutsin juba kindlasti ka
mingil määral linnavurlestuda) tuli üht äkki otsus kolida linnast välja. Ja ei
mitte 5 või 10 km, vaid ikka korralikud 20 km. Päris palju oli inimesi, kes
kahtlesid selles idees – kuidas sa ikka sealt tööl hakkad käima? Kuidas? Miks?
Mida? No lihtsalt! Mujal maailmas inimesed käivad tööl ka 50-100 km eemal oma
kodukohast. Muidugi ühistrantsport on neil ka mõnevõrra teine, aga siiski. Me
oleme hatrjunud, et Eestis on tegelikult kõik käe-jala juures.
Aga jah – kuidas me siia saatusime. Eks see oli tegelikult
puht juhuslik ja mitte nii väga planeeritud. Olime küll mõelnud, et kunagi
võiks ju linnast välja kolida, aga see oli jäänud ka vaid ideeks ja selleks
„kunagi“. Küll aga otsisime omale suuremat korterit ja ühel hetkel Henri
leidiski korteri nn karpmajas. Karpmaja on sisuliselt ruudukujuline maja, kus
neli korterit. Natuke nagu ridaelamu, natuke nagu paarismaja ( heh võib vist
öelda quatromaja). Muidugi hind oli väga paeluv ehkki korter oli täiesti plank
– sellel teemal seekord siiski peatuma ei jää, selle koduehitus teema võtan
kunagi hiljem üles.
Nii see see otsus äkitselt tehtud sai ja muidugi kui veel
koha peal sai käidud, siis tekkis just see õige kuuluvus tunne. See õhk, mida
seal hingasin oli hoopis teine, isegi sügisene päike tundub seal teine ja
tugevatel meretuultel polekski just kui kaalu või tähtsust (sest need on ju
ikkagi MERE tuuled). Jah, meri pole meist kaugel, terassilt lausa näha.
Pilt eelmise aastast 04.10.2014 seda terassi meil seal ikka jätkub
Peale selle on seal sama elalisi lapsi, kellega mängida.
Eleanor on seal väga rahul ja õnnelik. Ta on väga palju õues, jookseb, hüppab
jne. Ja muidugi – ma ise ei pea alati temaga samal ajal väljas olema, piisab
kui aeg ajalt kiikad. Kuigi üldiselt on alati häälte järgi aru saada, kus
lapsed on ning kui maja juurest kaugemale minnakse, siis antakse alati teada
või küsitakse luba (näiteks kui mere äärde minnakse, siis on alati ka keegi
täiskasvanud kaasas).
Ma loodan, et kõik see teeb Eleanori immuunsussüsteemi
tugevamaks ja igavene kurja juur nohu-köha jääb vähemaks. Alates lasteaias
käimisest on ikka olnud nii, et nädal lasteaias ja kaks nädalat kodus. Eks
viiruseid ikka liigub ja ühtteist külge hakkab, aga samas tundub, et enamus
nohu juhuseid on läinud kergema vaevaga üle kui veel aasta tagasi. Viitsimine
ja vastupidavus on väga palju tõusnud. Kui linna soli ikka nii, et kõigest 500m
poodi tundus ka vahel nii pikk maa, et oli vaja sülle küsida, siis nüüd
bussipeatusest 2 km kodu jalutada pole mingi probleem. No muidugi – palju
huvitavam on ju ka. Teeäärse heina sees piilub vahel mõni lilleke, seen või
isegi konnapoeg. Kõik see on huvitav! Kergliiklusteel on ju tore jalgadega
männiokkaid kokku vedada. Pealegi on õhk nii mõnus ja karge, autode müra pole,
vaid õrnalt kostub manteemüra, mis kruusateele keerates sootuks ära kaob.
Asendub suve õhtutel rohutirtsu sirinaga, linnu lauluga, konna krooksumist küll
kuuleb väha. Eriti praegusel hetkel aga kuuleb, kuidas luiged parvesid kokku
ajavad, et lõunasse teele asuda.
Aga kõigist nendest asjadest lahedam on tähistaevas. Kõik
tähed on eredalt näha, nii suur kui väike vanker on väga häasti leitavad.
Linnutee. Vahel on isegi tunne, et peaks omale astroloogia raamatu muretsema ja
muidki tähtkujusid otsima hakkama. Hea on olla eemal linna valgusreostusest ja
sudust, mis ei lase näha tähistaevast tema täielikus hiilguses. Ja muidugi on
veel boonusena magamine pilkases pimeduses. Muide melatoniin, mida inimorganism
sünteesib, et magades korralikult välja puhata, sünteesibki vaid absoluutses
pimeduses. Väike hämarus ja organism jätab selle protsessi ära. Jah, me küll
magame, aga ei puhka nii hästi välja. Olen sellega juba nii ära harjunud, et
enam ei oskagi magada, kui kas või natuke valgust kuskilt paistab. Algab juba
sellest, et lihtsalt ei tule und.
Vot siis, sellised vigurid! Tegelikult muudkui kirjutaks ja
kirjutaks veel, aga kogu see jutt nii väga pikaks läinud... Igatahes on meil hetkel väga tore elada ja
linna tagasi siia maani veel ei taha :D
