Diplomitöö lisa

Nägemus likkumisest ja tantsust

Öösiti ma ei saa ma vahel magada, sest ma mõtlen. Need mõtted on nagu assotsiogramm – igale ideele ja/või mõistele liitub juurde uus mõiste või idee – kuid vahel on nad ka hüplevad ühelt teemalt teisele. Nagu võib juhtuda ka siin kirjatükis.

Kui ma füüsiliselt liigun siis ma ei mõtle. Ma pean silmas selles tähenduses nagu ma mõtlen siis, kui ma ei liigu, ei tantsi. Liikudes lasen ennast kanda emotsioonil, mida sellel momendil tunnen. Et saada igakord sama liikumise juures sama emotsioon, mõtlen ma enne liikuma asumist sellele emotsioonile. Mõnikord on emotsioon tugevam, mõnikord nõrgem, mõnikord tulevad nad kergelt, mõnikord raskelt.

Eelkõige toetun lihtsusele. Kas igakord peab välja mõtlema midagi uut? Midagi šokeerivat? Olen sellest juba väsinud! Leian, et vana ei ole igakord halb ja kulunud, teda lihtsalt tuleb näidata uues valguses, luua uus dimensioon vanale. Näiteks inimene on maamunal olnud juba kaks miljonit aastaid, kuid ikkagi ei ole ta aegunud, ta on endiselt uus. Jah, inimene küll sureb ja sünnib uus inimene, kuid ta on ikkagi INIMENE. Ta ei saa ennast ümber luua. Isegi kui ta laseb endale opereerida kassinäo ja paigaldada vurrud, on ta ikkagi inimene, mitte kass. Aga teda saab vaadata uue nurga alt, uue pilguga. Minu arvates on samamoodi ka tantsuga. Liikumine ei pruugi olla uus, uus võib olla aga lähtepunkt, kuidas seda esitatakse. Tants areneb kahtlemata, luuakse uusi võimalusi kasutada oma keha, kuid see uus on loodud eelneva printsiibil, isegi kui see printsiip on eelneva eitus.

Kui panna skaalale maas roomajad ja õhku tõusjad, siis saame graafikuks hüperbooli, mis on avatud alla. Inimkonna ajalooga algas ka tantsu ajalugu, see algas maast, tõusis õhku ja on tänapäeval jõudnud jälle maha tagasi. Kas siis tõuseme varsti jälle õhku? Vanadel printsiipidel, kuid uues dimensioonis? Või vajume veel sügavamale maasse? Ma pigem arvan, et jääme sinna vahe peale. Vajume maha, et tõusta õhku ning tõuseme õhku, et vajuda maha. Kumb olen siis mina? Arvan, et olen nii üks kui ka teine. Selleks, et õhku tõusta, on vaja jõudu saada maast. Mulle meeldib õhku tõusta – ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib õhus, sest siis tunnen end kõikvõimsana. Ma ei taha teistele ülevalt alla vaadata, vaid tahan seda kõikvõimsust enda üle, tunnetada oma keharaskust õhus.
Aga mulle meeldib maas ka. Kui heidan põrandale pikali, siis tunnen, et ma ei taha sealt enam tõusta. Tahan kulgeda mööda maad muudkui edasi, edasi ja edasi. Lõputu liikumisjadana. Võib olla just nii ammutagi oma jõu, et õhus enda hästi tunda.

Liikumine on minu jaoks nagu hüperkuup – kuup kuubis – millel on rohkem erinevaid tahke, kui tavalisel kuubil. Iga tahk on midagi teistsugust eelnevast, igal tahul on oma aeg ja ruum. Kui iga tahk oleks veel ühe hüperkuubi tahk, siis avarduvad võimalused veelgi. Kui ma oleksin hüperkuubi sees ja avaksin ühe tahu ukse, jõuaksin ma uude hüpetkuupi, kus on uued valikud. Kui kaua läheks aega, et läbi käia kõik erinevad tahkude järjestused? Terve elu? Või suudan elu jooksul käia läbi, vaid ühe tahkude järjestusviisi? Kas tahangi käi läbi kõik tahud? Ehk peaks hoopis jääma kindlate tahkude juurde? Need on küsimused, millele ma ei oska täna vastata, kuid millele ma otsin vastust iseendas.

Liigutus, kõiksus, elu

Elu on rütm. Rütm on liikumine ja liikumiseta ei ole elu. Tants algab koos eluga. Liikumine toimub kogu aeg.
/.../
Lavastamise juures on olulisem kehakeel. Jutustada mulle suurt ei meeldi. Kehakeel on tunnete ja mõtete väljendamisel universaalne, üleilmne. Sõna on õige ainult siis, kui ta on täpne. Kui sõnu ei jätku, siis on targem väljenduda kehakeeles.

Rachid Tika


Kõik, mida ei saa öelda sõnades, saab edasi anda kehakeeles. Liigutus räägib rohkem kui 1000 sõna. Liigutusega saame täpsemalt edasi anda emotsioonid ja tunded, mis on just sel hetkel teatud situatsioonis ainulaadsed. Sama liigutus ei ole kunagi samasuguse emotsiooniga uues situatsioonis, nii nagu sama emotsiooni (nt. kurbuse) puhul ei ole kunagi liigutus sama. Just seepärast annabki liigutus kõige täpsemini edasi hetkelist emotsiooni. Kuigi jah, on veel nii palju semiootilisi märke, mida võime lugeda üsna selgelt, kuid minu arvates võib just emotsioon annda neile uue värvingu ja vahel isegi täiesti uue mõistmise.

Kuna kell on hetkel 01.51 öösel, siis hetkel jätan selle teema veel lahtiseks, kuid pöördun selle juurde veel tagasi.

Nii üksi...

Iga hetk on saabumas öö tund tume,
Ma peaksin juba uinuma,
Kuid mõtted ei anna rahu,
Nad mind piinavad..
Kõik need päevatöö pinged,
Kõik öeldud ja ütlemata sõnad –
Nad muudkui kriibivad mu hinge.
Olen selles üksi
Ja nii üksi ka hetkel end tunnen.
Vajaksin kedagi, kes oleks hea,
Kaissu võtaks ja silitaks pead

31.01.2008 kell 01.34

Ma armastan toitu!

Ma armastan toitu! Armastan värsket toormaterjali.. Armastan vürtse - punet, basiilikut, tilli. Armastan luua uusi maitseelamusi ja kokku miksida erinevaid toiduaiuneid. Armastan erinevaid juuste - sinihallitusjuustu soolakat maitset, parmesani jõulisust, brie mahedust, feta kreemikust.
Söömine on nauding, igas suutäies on elamus. Armastan süüa valmistada, kuid veel enam teeb meele head pakkuda oma valmistatud roogi teistele. Pakkuda neile maitseelamust ja naudingut!


Ajaa.. tänane roog: Uspeki pilaff põdralihaga.
Tulge mulle külla!

дороже золота

я подойду к тебе незаметно.
ты не увидишь моего лица.
я не отвечу на твои вопросы.
наяву не слышно моего голоса.
я сделаю тебя счастливым
и заставлю тебя страдать.
твои глаза горят ярче солнца.
я дороже золота.

"The rush of battle is often apotent and lethal addiction, for war is a drug"

Chris Hedges




Niisiis... mõtle!

Nõidade tarkust õppis, jõi kaarna verd
endale tõotas et kord taltsutab tormist merd

Ja nii ongi.. ma saan ka kõik, mis tahan. Pisike plaan on olemas, väiksed sepitsused on ka. Neist saavad kunagi suured ja siis te veel kuulte minust!

Te veel kuulete!

"Esiotsa armastasid nad teineteist armastusega, mis sureb, hingelise armastusega, siis aga armastusega, mis ei sure iial, ihuliku armastusega"

See on rida Oscar Wilde "Vestetest" lugu "Paavst Johannes XXII häbiväärne surm".Loo sisul ei o´lnudki nii suurt mõju, kui sellel lausel. Paistab, et olen täielik idealist ja arvanud, et põhiline on hingeline armastus, mis seob inimesi. Aga näed, juba Wilde ütles, et kõik on ihulik ja ihulik armastus ei sure iial. Minu maailm lammutati maha!

Vahel ma mõtlen, et olen liialt kaasatundlik inimestele. Hoolin liialt inimestest ja mulle teeb haiget, kui pean neile ütlema midagi, mida ma ei tahaks, midagi mis neid haavab. Tunnen ennast siis süüdi, kuigi ometi tean, et mõningad asjad ei sõltu minust.
Kuid asi pole ka ainult selles. Ma tunnen piinlikust asjade pärast mis minul on, kuid teistel mitte. Ja inimsed ei anna ka armu! Nad hõõruvad sulle ikka ja jälle seda nina alla - ... sul on perfektne perekond, ... teil on kõik hästi, ... sul on ju mugav elu. Samas aga nad tegelikult ei tea, millest räägivad. See on kadedus või vähemalt õhkub sellest kübeke kadedust, aga mina tunnen süüd, et minul on, aga neil mitte.

Näkilaul

Maa peal on paljugi põnevat põlu all,
maapealne elu on kuivetu, tuim!
Oled sa märganud veepeegli võlu all,
kuidas siin sädeleb soomus ja uim?

Aimad sa midagi veepõhja imedest?
Tead sa, et hetk on siin sama, mis kuu?
Maapealsed hoolivad rahast ja nimedest,
vees aga tähtis on hoopiski muu.

Vees pole kaalu ei võimul ei võlgadel,
vees pole tähtis, mis taga, mis ees.
Tunned, kuis tärkavad tiivad su õlgadel
jahedalt, mahedalt voolavas vees...
jahedalt, mahedalt voolavas vees.

Taipad, et maapealne õrnus on vähene,
aimad, mis veetlus on voolaval veel.
Lähene veele, veel lähene, lähene,
maailmast veeilma veidi on veel,
maailmast veeilma veidi on veel.

Oi oi kui ammu..

jah... ammu tõesti..


aga nüüd siis olen Hiiumaal. Juba teist - õigemini küll kolmandat päeva, sest kell on 01.19. Homme on vel üks etendus ja siis mandrile tagasi. Ja see etendus on hommikul kell 8.15 :S Müstika! Tasakaalu pole arvatavasti ollagi ja iga liigutus on piin. Rääkimata asjadest, mis nõuavad rohkem füüsilisi eeldusi. Mnjaa..

Aga tegelikult on tore, sest mängisime Kaia ja Kalmeriga Imagot. Oma jagu nalja sai..Müstika :D



Kujutle, et ma oleksin...

Siblin ringi ja tantsisklen..

Tantsime tänaval

Need etendused on siis seekord läbi.. Hea oli tegeleda ja inimesi paanikasse ajada. Eriti Rüütli tänaval Jannseni kuju juures, sest nad ei saanud mis toimub. Inimestele kuklasse hingata..

Aga siin siis mõni pilt Mudaravila eest olnud etendusest..

Tegemised muudkui jätkuvad. Mis on hea, sest siis olen õnnelik. Ja ei pea mõtlema ka nn. "päris elule". See lihtsalt kulgeb nii, kuidas peab. Ja las läheb!
Kolmapäeval ja neljapäeval on etendused Pärnu tänavatel. Täna oli proov ja homme on ka. Kõik liigub ja kõik on liikumises..

Kolm etendust Viljandimaa mõisates. Kostüümid. Proov pianistiga. Naljakas tädi. Plaanid. Lõuna-Eesti trip. Max. Triin. Mõtlemine. Tegevus. Heleri. Tantsud. Kõik see, mis õnnelikuks teeb!

"Prantsuse kriitikud ütlevad, et kui te tantsite, olete jumal"
"Ma kahtlen selles"
"Te kahtlete kriitikutes?"
"Ma kahtlen prantslastes"

"Ma kahtlen ka jumalates"
"Kuidas palun?"
"Ma ütleksin, et jumalatel on liiga palju tegemist, et minust või millestki muust kopika võrragi hoolida"


Dialoog Rudolf Nurejevi ja inglise intelligendi vahel McCann'i romaanist "Tantsija"

Tahtsin leida õigeid sõnu sulle,
midagi, mis sööbiks su hinge.
Need sõnad sa kõik
viskaid kui puukoorikud tulle.
Kas vahel veidigi mõtled mulle
või vaid olen su jaoks tuul,
mis kord õrnalt peatus su suul...

2004


Eks see inimene teab isegi..

Kus on sinu tõeline jõud??

See on kodu, siin on kodu, siin on kodu koht..


aga tegelikult on suurem küsimus - kus on minu tõeline jõud?
Mulle paistab, et mu jõud on kadunud. Enam ei jaksa, enam ei taha.. Tahaks olla üksi! Lihtsalt üksi.. iseendaga. Kool on läbi ja hinges on tühjus. Mis edasi? Kuhu edasi? Magistrisse?? Jah, sinna tahaks. Aga tantsumagister Eestis ei tule kõne allagi. Välismaale õppima pole hetkel võimalik minna. Kuigi tahaks ja väga.

Kõik, milles veel üldse mõtet näen on tants. Liikumine eneses.. Tantsides emban elu ja elu kütkestab mind liikudes. Täiuslikkus.. kõiksus.. tunded.. kirg.. mina ISE..
See on minu tõeline jõud!

1 minut

3 minutit

7 minutit

13 minutit..

ja sõnu ei ole...

Kuumeneb veri, kuid jälle peab jahtuma.
Kumab üks lootus, siis jälle peab lahtuma.
Tuled ja oled - ja seadki end lahkuma.
Viige siit ära mind ometi juba!
Imet ei juhtu. Amet ei luba ...


Siuke meeleolu ongi... Kurb on olla!

ühe jalaga siis on nüüd lõpeatud.. teine jalg veel vaja uksevahelt sisse tõmmata. jah, nii ta on! aga mitte sellest ei tahtnud mma rääkida..

Elu on ju tegelikult ilus, kuigi raske ja vahel valus. aga kui vaatan inimesi enda ümber, siis tean, et on keegi kellele olen oluline. kaia näiteks.. ta vist teagi, kui oluline ta mulle on.. üksi tema olemas olu aitab mind..

Kaia tupsu, olen sulle võlgu!!
uik-uik

Keha on nii raske ja vaim kurnatud. Iga liiges minu kehas on raske agu tinapomm. Tunnen kuidas vajun põrandasse. Lihastes on nõrkus ja justkui ei jaksa..pea on ka uimane ja väljas sajab vihma. on hall ja kole!killuke hommikust päikest on kadunud pilve taha.

Tahtsin midagi ölda, kui sõnad on kadunud, mõtted on läiud. Kõik on kuidagi tühi..

Tegelikult hakkab mulle tunduma, et mul istub kaitseingel õla peal või hoiab mind kuskil keegi väga. Nii palju on olnud ebaõnnestumisi ja iga ebaõnnestumisega antakse mulle uus võimalus, võimalus edasi minna..

Tuim on olla. aeg ajalt tunnen, et rinnus on raske ning stressipunktid rõhuvad. Endiselt tahaks ära, kuhugi kuhu mured ei ulatu. kahjuks ei või ma seda andale lubada. kui kaua ma selle pinge all veel elada suuda, ma ei tea. ma imestan, et niigi kaua vastu olen pidanud.. juba kuid ei ole korralikult magada saanud. tahaks magada, aga und ei ole või on see kõigest üürike. tunnen, et olen inimvare!

ja nii ja naa

..sest ongi nii ja naa..
Sain täna koolist häid uudiseid. Saan ikka õigel ajal lõpetatud. Ei peagi augustis lihtsalt paberid üle võtma, vaid saan ikka kleidi selga ja kingad jalga panna. Ongi kleit kapis ootamas. Ilusamatest ilusam... lihtsamast lihtsam..

kõik on läinud üle kivide ja kändude. jah, ikka veel pole kõik päris korras. Aga hambad risti lähen. Küünte ja hammastega ronin edasi. Enne lõppu tuleb veel põrgu läbi käia. Aga ma ei nurise - nii saan ehk tugevaks!

Kuulen Su häält taas kõik on hea
Unes Sind näen ja kõik on hea
Kohtumispäev ei iial lähe meelest
Ulatad käe ja kõik on hea
Su naeratust näen taas kõik on hea
Mu kõrvale jääd
Sind mõistan igas keeles

See ei loe, et aeg ei peatu
See ei loe, mis ootab ees
Loojanguni jõudes käsikäes
Iga hetk on elus seatud
Iga hetk sel pikal teel
Loojanguni jõudes käsikäes

I remember clearly how you looked
The night we met
I recall your laughter and your smile
I remember how you made me
Feel so at ease
I remember all your grace and your style

And now you're all I long to see
You've come to mean so much to me



ja rohkem pole midagi öelda...

Et siis kas lõpetan...mm.. küsimärgi all see värk... :S aga olen äärmiselt stressis. Igapäevased peavalud, mõtted käivad pidevalt ümber ühe asia - lõpetamise, aja nappus, enese sundlus, väsimus, öösiti ei saa magada... kõik see on juba tavaline! Aga see pole normaalne!
Vahel ma lihtsalt ei taha. Ei taha.


Ma ei jaksa!!!
Tahan magada...


ja kolmest täpist ei saa ka lahti..

The Soul of a Dancer

I dance because I must.
I dance because
the thoughts, feelings and responses
of my life
are best expressed in motion,
because
life is motion
and motion is life.

As I move,
I embrace life
and sing the joyous song
of easeful, expressive movement.

Soaring, twisting, turning
in every possible combination,
I am defined by movement
and actualized through movement.
I AM, therefore I dance;
I DANCE, therefore I am.
Thus I continue to explore, to grow, to be.

May your hearts and souls
dance forever....


SSF, 1995
Dance Kinesiology

kirjutasin siia rea ja kustutasin maha. Kirjutasin uuesti, kuid ka selle kustutasin. Lihtsalt ei tundunud mõtekas ja kuidagi tühine oli.

Would you dance
if I asked you to dance?
Would you run
and never look back?
Would you cry
if you saw me cry?
And would you save my soul, tonight?


I can be your hero, baby.
I can kiss away the pain.
I will stand by you forever.
You can take my breath away.







Ja kõik sai öeldud... Sa ju mäletad..

täna ei tule ka romaani...
.. uusi ideid olen genereerimas...
eks kuuleb.. ehk.. kui aEGA ON
tegelikult võiks selle täpitamise kombe küljest ära harjutada. oli ole nagu eriti ilus. kasutada ainult siis kui mõte ahaks edasi minna. ma arvan! et siis nagu kõik mu mõtted tahavad edasi minna...

Täna ei hakka pikka romaani kirjutama...
Lihtsalt hea on olla... veinine... rahu on... ja uni tuleb..

Üks stsenaarium sügisest

Inime
Lavastus A. Tšehhovi „Kajakas’t“ Treplevi näidendi ainetel
Lavastaja: Liina Arumets

Tegelased:
Meesterahvast – vaimne hing
Naisterahvas – lootus

Lavakujundus:
Lavastus on mõeldud etendamiseks black box’is, kus pole kindlaks määratud, kus peab olema publik ja näitleja/tantsija. Publik peab iseennast sobitama ruumi. Ukse vastas (kus iganes selles ruumis ka uks ei asuks) seinale lastakse hiljem projektoriga ekraan, kus pilt ainult sahiseb nagu telekas, kus pole välja otsitud kanalit.

Heli:
Helitaustaks on Aphex Twin’i looming.

Kestus: u 27 minutit


Stseen 1
Kestus: u 5 minutit

Ruum on pime, siseneb mees ja naine – üks on ruumi ühes otsas, teine on teises otsas. On vaikus. Naine, kellel on seljas punane põlvedeni ulatuva hõlmaga kleit, seisab näoga seina poole. Läidab õrn hele kollakas valgus. Mees,riietatud üleni musta, otsib endas alget kõnelemiseks tehes üliaeglaselt mõned sammud, pilk tühi. Järsualt alusatb kõne: Inimesed.. siis just kui leides publiku ja jätkab, igat sõna täpselt välja öeldes... kotkad ja põldpüüd, sarvilised hirved, haned, ämblikud, vaikivad kalad, kes elutsesid vees, meritähed ja need, keda polnud võimalik palja sil¬maga näha, – ühesõnaga, kõik elud, kõik elud, kõik elud on oma kurva ringkäigu lõpuni läbi käinud ja kustu¬nud... Juba tuhandeid sajandeid ei kanna maa oma pin¬nal enam ainsatki elusolendit ja see vaene kuu süütab asjata oma laternat. Aasal ei ärka enam kluugutavad kured ja pärnasaludes pole kuulda maipõrnikate suminat Külm, külm, külm. Naine sel hektel, kui mees lausub sõna „külm“ pöörab järsult pea seinast ära, tema käed liiguvad ta enda ümber, just kui ennast kaisutades. Miski temas tõmbub kokku, ta pöördub seinast tervenesti ära ja jookseb sirgjooneliselt mõningad sammud edasi. Kuna publik võib olla üks kõik kus, peab ta ise leidma selle tee. Lõpuks ta seiskub ja tõmbub ennas kõverasse kokku just kui keegi oleks talle rusikaga kõhtu virutanud. Samal ajal liigub mees aeglaselt ruumi keskme suunas. Ta peatub publikust ühe inimese kõrva ja lausub: Lage, ta kõnnib järgmise juurde ja lausub sama. Nii valib ta veel mõned „ohvrid“ publiku hulgast. Kogu tegevuseks võtab mees aega. Sel hetkel, kui mees jõuab esimese inimeseni, hakkab naine tõmblema. Ta on ruumis just kui üksi, ta ei kontakteeru publikuga. Lõpuks jõuab mees naise seljataha ja lausub talle väga lähedalt ja külmalt sosinal kõrva: õudne. Naine kangestub hetkeks ning pöörab pea mehe poole, ta vaatab mehele ilma. Mees lausub leebemalt naisele otsa vaadates: õudne... õudne.

Stseen 2
Kestus: u 6 minutit
Hakkab kostuma Aphex Twin – Radiator. Heliline taust ei ole väga kõva, pigem on see taustaks ja emotsiooni loomiseks. Naine sulab mööda mehe keha alla, keerab end ümber tema jalgade. Mees tunneb võimetust, kuidas kõik tema rakud pudenevad koos. Mehe kõne: Elusolendite kehad on pudenenud põrmuks ja iga¬vene mateeria on nad muutnud kiviks, veeks ja pilvedeks; nende hinged on aga kõik ühte sulanud. Üksainus maailma hing – see olen mina... mina... Minus on ühi¬nenud Aleksander Suure ja Caesari ja Shakespeare'i, Napoleoni ja kõige väiksema ussikese hing. Kõne ajal vajub ta põrandale naise juurde, ta tunneb end üksikuna. Naine põimub end tema ümber just kui andes lootust, et kõik pole kadunud. Naine püüab teda turgutada, mees toetub kogu oma raskusega naisele, naine on tema tugi. Nad sulanduvad justkui üheks, nende hingamis rütm on sama, nad liiguvad koos. Vahete vahel ilmub paariks sekundiks seinale sabisev ristkülik, just kui kaos, tühimik, mis haigutab „ei kuskil.“ Lõpuks jõuab mehe ja naise liikumine sinna maani, et mees kannab naist oma turjal. Ta kõnnib mööda ruumi, publiku hulgas on iga inimene tema jaoks just kui iga üks ise liiki olend, mis siit maa munalt leida võib.


Stseen 3
Kestus: u 9 minutit

Eelmine lugu sulandub järgmise looga, milleks on „Curtains“. Naine tema turjalt vajub maha, jäädes oma jalgele seisma. Ta pöörab ümber ja kaob inimeste vahele, tantsiskleb nende vahel, ta on õrnemast õrnem, tema liikumine on nagu õhk. Mees kõnnib endasi, tehes aegajalt mõned kaootilised ja meeleheitlikud liigutused. Ta elab endas läbi erinevaid elusid, iga meeleheitlik liikutus on oma tunnetuselt ja emotsioonilt eelmisest erinev: mõni neist on väga järsk, teine õrn, kolmas julm jne. Osad neist liigutustest on publikut provotseerivad. Ühel hetkel ta hakkab publiku hukgast otsima naist, vaadeldes mõnd inimest teravamalt, peatudes mõne ees. Suhestudes nendega ta pöördub vahel otseselt mõne inimese poole: Inimeste tead¬vus on minus sulanud ühte loomade instinktiga... liikudes edasi: ja ma mäletan kõike, kõike, kõike... ja elan eneses uuesti läbi iga¬ühe elu. Öeldes just kui ise endale: Ma olen üksi.(edasi kontakteerudes ja naist otsides) Kord saja aasta vältel avan ma huuled, et rääkida, troostitult kõlab mu hääl selles tühju¬ses ning keegi ei kuule mind...(Olles ruumi keskel, tajudes enda ümbrust, tundes lootusetust) Ka teie, kahvatud tulu¬kesed, ei kuule mind... Koidu eel sünnitab teid mülkasoo ja te loidate päikesetõusuni, kuid teie väreluses pole mõtet, pole tahet, pole elutuiget. Kartes, et teis võib tek¬kida elu, vahetab saatan(uuesti ilmub seinale sabisev ekraan ja jääbi sinna püsima, saatana auk, tema salakaval ilme), igavese mateeria isa, iga hetk teis, nagu kivides ja veteski, aatomeid ümber ja te olete lakkamatus muutumises. Maailmaruumis on püsiv ja muu¬tumatu üksnes vaim. Mees leiab naise ja võtab ta oma tugevasse haardesse. Naine tema käes on habras, justkui kohe kaduv lootus. Nad vaatavad hetk üks teisele otsa ja pööravad siis aeglaselt oma näod ekraani suunas. Ekraanile sahina sisse ilmuvad punased inimsilmad, olles kord tugevamalt eristatavad sahina hulgast, kord heledamalt. On vaikus..

Stseen 4
Kestus: u 7 minutit

Naine peidab pea mehe rinnale, mees vaadates ekraani lausub sosinal: Nagu vang, kes on heidetud sügavasse tühja kaevu, nii ei tea ka mina, kus ma olen ja mis mind ootab. Naine tõstab pilgu, päästab end mehe haardest lahti, keerleb ta ümber just kui püüdes mehele jõudu anda, sest mees on löönud vankuma. Mees kõigub oma püstteljel, jalad ei liigu ehkki ta tahaks väga oma jalgu liigutada, kuid need on rasked nagu tina. Naine võtab ta käest ja jääb selle otsa rippuma. Viimaks astub mees vesialgu väikese sammu, iga järgnev samm on suurem ja kindlam. Ta liigub ekraani poole, naine jääb temast maha. Mees paneb oma käe ettevaatlikult vastu ekraani, see järel püüab seda tõugata endast eemale, kuid see ei õnnestu. Ta asub võitlusesse selle sahiseva kaosega kus helendavad punased silmad. Ta on raevukas ja sõnad tema suust purskuvad välja: Ainus, mis minu eest varjatud pole, on see, et visas ja julmas võitluses saatanaga, materiaalsete jõudude algega, on mulle määratud võita ja seejärel sula¬vad mateeria ja vaim imelises harmoonias ühte ning saa¬bub üleilmse tahte riik. Aga see tuleb alles siis, kui nii kuu kui ka hele Siirius ja maa on aegamööda, pärast pikka-pikka aastatuhandete rida muutunud põrmuks... Seni aga valitseb õudus, õudus... Ta on langenud maha, hingeldades kogub ennast ja tõuseb, täis uut indu. Liigub toetudes vastu seina, kus asub ka ekraan. Pilt liigub üles poole ja mees ei ulatu seda puudutama. Üles vaatama jäädes lausub endise vihaga: Sealt läheneb mu võimas vastane – saatan. Ma näen tema kohutavaid veripunaseid silmi... Ühel hetkel ta pöörab ümber ning jookseb naise juurde, haarab ta sülle ja jookseb ekraani juurde just kui peituks naises. Ta lükkab naise mööda seina üles poole just teda ohvri anniks pakkudes. Suure koorma all kuid võidu rõõmsalt ütleb ta veel iimased sõnad: Tal on igav ilma inimeseta... Sel ajal ruum hämardub, viimane valgu viht kaob mehe ja naise pealt. Jääb vaid valgus, mis tuleb ekraanilt. Säbinad ekraanil kaovad, jäävad vaid punased silmad mustal taustal..

Rongi luule

Siin ma olen -
saatana väike abiline

Kõik on korras
nagu alati

Ma vihkan end
ja armastan sind
ega suuda
meie kahe vahel valida

kui küsid
kuidas läheb
vastan: sitasti
nagu eestlastel ikka

Jürgen Rooste

kui palju on möödas sellest kui viimati siia mõned read kirjutasin... Ma isegi ei taha mõelda. Kirjutada on alati midagi, aga ajast jääb puudu. Jooksen ju nagu saba seljas. Täna on puhke päev. Ja ikka ainus puhke päev nädala jooksul ja nii saabki see olema. Tegelikult läheb isegi hullemaks, sest ka selle päeva katavad varsti diplomi etenduse tunnid. Ma ei tea mis saab.. Nii kui jõuan Viljandisse olen kuidagi rusutud. Jah, mulle ei meeldi seal. Koolis on hea, aga nii pea kuii astun välja oma kodusest koolimajast, oma hubasest tantsuklassis, algab kõik. Linn vajub mulle peale, tunnen ennast seal nii üksi ehkki tegemist on väikese linnaga. Isegi Tallinn ei söö mind niimoodi nagu teeb seda Viljandi.. Tahaks Tartusse või Pärnu, veel parem aga Elva...tahan maale, tahan koju...Kuigi ka kodus passiksin suht tühja ja mõtleksin, et tahaks henri juurde. Ja kui Henri on maal, siis tal pole seal midagi teha ja istub ainult arvuti taga... Aga vähemalt on mul seal hea olla! MINU tuba, Minu kindlus, MINU asjad, MINU koht, MINU mõtted...