üks pühapäevane menüü meie peres..

Tükk aega olen mõelnud, et peaks banaanipannkooke teha proovima. Eile siis jõudsin lõpuks selleni, aga panin oma vimka ka sisse. Ehk siis lisasin veel ka kohupiima.
3 banaani
4 muna
1 pakk lahjat maitsestamata kohupiima

saumiksriga läbi ja pannile. Väga head tulid! Muidugi tuleb arvestada, et ümber keerates on nad vähe lödimad, kui tavalised pannkoogid. Aga nii head olid!! Õunamoosi ka veel peale ja lihtsalt super! Meie pere lihtsalt armastab õunamoosi - või kui nüüd aus olla, siis Ellu ja Henri armastavad. Mulle sobivad kõik moosid, polegi kindlat lemmikut. (no kui siis võib olla vaarikamoos).

eks siis sai siin kodus üht teist tehtud ja oldud ja smartpostis, oi vabandust itellas, paki järel käidud. ühes sellega ka väike tiir Maximas. Ellu on viimasel ajal pöördunud kuivatatud banaanide usku. Noh - parem variant kui kommid, sest no komme võiks tema meeletult süüa. kohe nii, et on söödud. Üritan seda igatepidi piirata ja üks kõva kauplemine ja läbi rääkimine päevast päeva sel teemal alati käib.

vaikselt olimegi omadega juba nii kaugel, et peaks jälle sööma. meie pere viimaseaja hitt söök kodus üks salat. uskumatu, aga tõesti - mees, kes veel 2 aastat tagasi jättis taldrikul söömata kõik selle, mis oli roheline, nõuab nüüd rohelist. Vesi minu veskile muidugi.

aga salat siis järgmine:
beebispinati lehed
rukkola
kirsstomatid
vutimunad
broileri rinnafilee

salati kaste:
mesi
valgeveiniäädikas
oliiviõli
sojakaste
sinepiseemned

kõik roheline taldrikule, tomatid poolitatult sekka, küpsetatud kana maitsestatud soola ja pipraga. viiludeks ja salatile (soojana), lisaks veel poolitatud vutimunad.
kastme jaoks segasin alguses kokku mee ja valgeveiniäädika, sest see sulatab hästi mee ära.  mett panin üsna ohtralt, sest nii meeldib Henrile, valgeveiniäädikat panen sortsude kaupa, et saavutada mõnus magusa ja hapu vahekord. siis veel sojakaste, oliiviõli ja sinepiseemned. Väga super hea ja toitev.

Nagu Henri ütleb - kogu salati võlu on selles kastmes. Kaste ongi see, mis teeb kogu selle rohelise lihtsalt nii heaks.

Huvitaval kombel ei tule mull emeelde mida me õhtujks sõime.. Vanaks hakkan jääma vist :D

Mida lapsed söövad enne trenni?

Tõesti! Mida 1.-3. klassi lapsed söövad enne trenni? KRÕPSU! See on ikka päris päris hirmus! Ja pakid on suured, väga suured! See on probleem, mida lahendada on tegelikult päris raske.
Lapse psüühhika on tegelikult üsna õrn, ei saa lihtsalt öelda, et ära söö seda, see teeb su paksuks. Laps oleb sellest kohe välja - sa oled paks! Ja algabki igasuguste sundmõtete ja alaväärsus komplekside jada.
Ma ei ütle, et minu lähenemine kõige õigem on, aga ise lähenesin probleemile nii..
Seletasin lastele, et krõpsudest ei saa nad vajalikku energiat, et terve trenn vastupidada, pigem muudab see neid rohkem väsinumaks. Kuna nad on ka liiga rasvased, siis tekitavad trennis iiveldus tunnet. Mulle on lapsed ikka aeg ajalt kurtnud trennis, et neil süda paha. ja kui ma olen küsinud, kas ta enne trenni sõi ja mida, siis enamasti on vastuseks - jah, sõin krõpsu. Oletuslikult siis lihtsalt liitsin 1+1 kokku.
Aga kui ühe asja maha laidad, tuleb sinna ju ka midagi asemele pakkuda. Banaan ja õun on hea variant, aga see eelab, et viimase toidukorra ja trenni vahel ei oleks üüratult pikka vahet. 1.-3. klassi lapsele ei sa öelda, et kuule söö kohupiima/ kodujuustu. Saiake pole ka nagu parim variant. Olen soovitanud võileiba. Siin kohal tulebki juurde kolas osapool - lapsevanem.
Ühel lapsel olen näinud võileivakarbiga kaasas võileibu, mida ta enne trenni sõi (ilma minu soovituseta). Loomulikult jäi kohe silma, et tegemist oli sepikuga, singi, juustu  ning tomati ja kurgiga. Väga super! Aitähh sulle lapsevanem, kes sa viitsisid lapsele trenni päeval korralikuld võileivad kaasa teha! Sellega väldib päris hästi seda, et lapsel tekib vajadus krõpsu või midagi muud sellist ostma tormata.

Trennijook on veel omaette teema, aga enamusel on siiski selleks vesi!

Taas tervitused!

Üle pika aja otsustasin taasavada oma blogi.. Blogi eesmärgid on muidugi muutunud - ilmselt hakkab siin juttu olema kõigest , enam aga lastest, tantsust, naiseks olemisest, tervisest ja kõige sellega seonduvast. Tegemist on minu arvamuste, analüüside ja järeldustega, mis kindlasti ei ole 100% absoluutne tõde. Ja ei peagi olema - lihtsalt räägin sellest, kuhu ise jõudnud olen.

Jah muidugi oleks vaja muuta ka blogi pealkirja, kuid hetkel siiski jätan selle samaks. Ei tea veel, mis see uus pealkiri olla võiks, seega jääb vana alles. Kui uue nime leian, eks siis teatan sellest pühalikult ja lahti seletatult.

Tegelikult on minu blogi üsna üsna vana juba, aga lugejaskonnaks oli siis vaid valitud inimesed. Ehkki minu blogi aadress on alati avatud olnud, siis blogist ja selle aadressist teadsid väga vähesed silmapaarid. Ei leidnud põhjust, miks peaks seda reklaamima. Lihtsalt, täpselt nii lihtsalt!

Kui nüüd minu blogi esmase eesmärgi juurde tagasi tulla, siis blogi lõin 2008 aastal ja tookord oli minu tervitusteks selline

Thursday, April 3, 2008

Tervitustekst

Tegin asja selleks, et oma väiksed "kripeldused" kirja panna, sest tants ei ole ainult liikumises. Tants on ka meie mõtetes, ideedes. Kujutluspilt.
Kas pean ennast kunstnikuks?? hmm.. ma tõesti ei tea. Pean ennast lihtsalt spontaanseks, eriti just liikumises. Vahel ma isegi ei nimetakski seda tantsuks, vaid just nimelt liikumiseks. Just see liikumine keerleb tihti ringi ka minu peas. Siis kui kõnnin tänaval, siis kui heidan õhtul magama, siis kui pean loengus istuma. Minu keharakud on pidevas liikumises, ei hetkekski paigal. Ja just nii ongi hea!