Mäletan, kui sa meid hoidma pidid ja meie vennaga loopisime mandariine lakke. Ma mäletan, kui sõime kõigilt su saiadelt ja leibadelt koorikud ümbert ära. Ma mäletan, et su laual oli alati kommi ja küpsiseid. Ma mäletan, et kinkisid mulle sünnipäevaks Saksast toodud esimese Barbie nuku. Ma mäletan veel palju asju...


Minnes kustutad sa tule,
lõpetad vanad asjad.
Öeldes vaid: "Ära oota,
ma tagasi ei tule!"
Ma üksi pimedusse jään,
set minnes kustudasid sa tule...



Head teed papa!

I kursuse ajast Hentzile kirjutatud

Mõtisklusi sinust ja minust...

Võrreldes ennast ja võrreldes sind, tundud sa minuga nii sarnane. Ei ma ei mõtle välimust! Ja käitumistki mitte. Ma mõtlen mõtteviisi ja kui ühel lainel me alati oleme. Kas sa ei arva, et see on imeline ja samas ka müstiline. Kuna tekkis meie vahel selline side? Ma ei tea, mida sina arvad, aga minu meelest juba siis, kui esimest korda rääkisime. Ma polnud siis veel sind näinudki. Aga sa lummasid mind oma iluga - hingeiluga.
Sulle võib olla tundub, et mõtlen vähe su peale. Mul on ju uus kool, uued tutvused, huvitavad õppeained. Mis võikski olla põnevam!?! Aga nad ei asenda sind, sest sina oled eriline. Säravaim täht mui taevas! Sümboliseerid seda, mida kutsutakse armastuseks. Kuid "armastus" on ainult sõna. Selle sõnaga ei saa võtta kokku seda, mida tunneb süda ja ihaldab hing. Minu süda tahab sinu südamelööke, ma tahaks pugeda su põe, olla seal pisike ja igal pool sinuga kaasas. Vaadata, mida sa teed, tunda, mida sina tunned ja vahel natuke aegagi võiks minu jaoks olla. Tahan lihtsalt veel ja veel ja veel... sest see, mida sinu vastu tunnen pole kirjeldatav ühegi sõnaga, edasi antav ühegi sõnaga... See lihtsalt on ja jääb!



Kas mäletad, mida tundsid siis?? Mida tunned praegu seda lugedes??