Tegutsesin siis pokeri turniiride ja cash game diilerina. See on töö, kus käed ja näpud saavad tohutult koreograafiat teha. Teatud mõttes iga tunni järel esitatud üht ja sama etendust. Etendus, kus kasutad ka sõnu - nii palju kui vajalik, üleliigne jutt on tarbetu. Etendus, kus pea peab töötama lakkamatult, Etendus, kus tähelepanu peab samal ajal olema fokuseeritud kui ka tajuma ümbritsevat.
Diiler on see, kes haldab lauda ja juhib mängu. Peale selle, et näpud saavad palju tööd, arenes tohutult keskendumis võime ning kalkulatsioonid peas. Kuigi jaa - black out'e ja brain freeze ikka toimub. Eriti kui kella aeg ei ole enam kõige sobilikum peast arvutamiseks. tuleb arutada pot limitit, side pote jne. Lõpuks käivad nii mõnedki asjad automaatselt, kui aju tegelikult enam ei arvuta, vaid teab vastust juba ennem. Põhimõtteliselt on aju jaoks tegemist juba korduva käitumis mustriga. Kuigi jah - inimene pole masin ja ka siis võib esineda vigu. Ka masinad teevad tegelikult vigu.
Kui ma aus olen, siis mulle meeldis see töö. Meeldis väga! Pärast poolt aastat diilerina hakkasin selles töös väga mugavalt tundma - mõnikord oli mul lauas tunne, et ma ei olegi tööl, vaid puhke hetkel. Miks ma siis sellest loobusin? Sest tants on tähtsam, olulisem, hingelisem. Sellel alal tuli uusi välja kutseid, mis nõuavad minult ja mu perelt natuke rohkem. ja kui nüüd aus olla, siis 100% ma sellest loobunud ei olegi - ehk kui keegi diileritest haige/puhkuselt vms, siis olen mina jälle lauas.
