Juba on oktoober.. ja seegi saab varsti kohe läbi.. kõik on nii teistmoodi.. rahulik.. kuigi tegemised kasvavad üle pea..´kursus on muutunud, see pole enam sama. Liis on Kuopios, Katre ja Henri Nizzas.. mina olen veel siin ja Annika ning Evelin ka. Eliisa ja Juri peaksid ka olema, aga Eliisal on kips ja Juri lonkab juba teist kuud. Tantsija elu - karm ja halastamatu. Pole ta ju alati ka mind säästnud, aga ise olen selle tee valinud. Ja ausalt öeldes olen ma sedasi ikkagi õnnelik, liikudes ja sellesse oma elu pannes.

.. täna olen nii..

Täna olen nii.. lihtsalt nii ongi..nii.. Ma ei jaksa ja vahel ka ei taha.
Vaatasime Kaiaga filmi „Räägi temaga,“ milles iseenesest oli paras hullus. Armastustest hulluseni minemine. Aga see ei ole see, millele rõhuda tahtsin! Lihtsalt see naine, kes oli toreodoor, lubas mitte kunagi enam oma majja tagasi minna. Ta elas üksi. Ja siis ma ütlesin Kaiale, et ma tahaks ka lihtsalt minna. Miks mina ei saa lihtsalt nii sama ära minna?
Jah, jälle tahan ära. Kuhugi kaugele, kuhugi, kus mind keegi ei tunne, kus saan lihtsalt olla, ilma et see kedagi huvitaks. See pole Henri pärast, see lihtsalt on nii. Tema ma võtaks kaasa, mis sest et ta hatkel ei vasta telefonile, kuigi ma nii väga tahaks ta häält kuua. Et see rahu tagasi tooks.
Tahaks nutta...


Anna pool, anna pool, anna pool,
palun anna mulle pool oma unenägu,
mille magades sa leidsid!
Anna pool, anna pool, anna pool,
palun anna mulle pool,mida unes nägid,
mida padja alla peidsid...


*Me ei näe enam kunagi*