... kui laps hüüab, siis mina jooksen. kuigi vahel on kohe reageerimine raskendatud - toit pliidil, vannitoas olemine, käed mingi muu asjaga koos vms. ühesõnaga need pikemale veninud hetked, kui nutuga tuleb juba lapsele pisar silma on nii südantlõhestavad. tunnen end vahel süüdi, et ma kohe ei rageerinud. kahju ja kurb kohe vaadata, kui silmanurgas väreleb pisar.. see kurbuse tunne, mis siis hinge lööb on kirjeldamatu!