"Esiotsa armastasid nad teineteist armastusega, mis sureb, hingelise armastusega, siis aga armastusega, mis ei sure iial, ihuliku armastusega"

See on rida Oscar Wilde "Vestetest" lugu "Paavst Johannes XXII häbiväärne surm".Loo sisul ei o´lnudki nii suurt mõju, kui sellel lausel. Paistab, et olen täielik idealist ja arvanud, et põhiline on hingeline armastus, mis seob inimesi. Aga näed, juba Wilde ütles, et kõik on ihulik ja ihulik armastus ei sure iial. Minu maailm lammutati maha!

Vahel ma mõtlen, et olen liialt kaasatundlik inimestele. Hoolin liialt inimestest ja mulle teeb haiget, kui pean neile ütlema midagi, mida ma ei tahaks, midagi mis neid haavab. Tunnen ennast siis süüdi, kuigi ometi tean, et mõningad asjad ei sõltu minust.
Kuid asi pole ka ainult selles. Ma tunnen piinlikust asjade pärast mis minul on, kuid teistel mitte. Ja inimsed ei anna ka armu! Nad hõõruvad sulle ikka ja jälle seda nina alla - ... sul on perfektne perekond, ... teil on kõik hästi, ... sul on ju mugav elu. Samas aga nad tegelikult ei tea, millest räägivad. See on kadedus või vähemalt õhkub sellest kübeke kadedust, aga mina tunnen süüd, et minul on, aga neil mitte.

Näkilaul

Maa peal on paljugi põnevat põlu all,
maapealne elu on kuivetu, tuim!
Oled sa märganud veepeegli võlu all,
kuidas siin sädeleb soomus ja uim?

Aimad sa midagi veepõhja imedest?
Tead sa, et hetk on siin sama, mis kuu?
Maapealsed hoolivad rahast ja nimedest,
vees aga tähtis on hoopiski muu.

Vees pole kaalu ei võimul ei võlgadel,
vees pole tähtis, mis taga, mis ees.
Tunned, kuis tärkavad tiivad su õlgadel
jahedalt, mahedalt voolavas vees...
jahedalt, mahedalt voolavas vees.

Taipad, et maapealne õrnus on vähene,
aimad, mis veetlus on voolaval veel.
Lähene veele, veel lähene, lähene,
maailmast veeilma veidi on veel,
maailmast veeilma veidi on veel.

Oi oi kui ammu..

jah... ammu tõesti..


aga nüüd siis olen Hiiumaal. Juba teist - õigemini küll kolmandat päeva, sest kell on 01.19. Homme on vel üks etendus ja siis mandrile tagasi. Ja see etendus on hommikul kell 8.15 :S Müstika! Tasakaalu pole arvatavasti ollagi ja iga liigutus on piin. Rääkimata asjadest, mis nõuavad rohkem füüsilisi eeldusi. Mnjaa..

Aga tegelikult on tore, sest mängisime Kaia ja Kalmeriga Imagot. Oma jagu nalja sai..Müstika :D



Kujutle, et ma oleksin...