Lõpuks kirjatükike Dresdenist ka...

varem lihtsalt ei saanud mahti kirjutada.. jah.. aga paari päeva pärast lisan siia kindlasti paar lõiget oma väikestest mõtetest, mis Dresdenis oldud ajal kirja sai vahete vahel pandud.
Täna on lõpu õhtu, viimased etendused, homme on viimane päev. Püüan sellest võtta nii palju kui annab ja olukord lubab.. Olen ju lombakas! Oma puusaprobleemiga... Eestisse jõudes vist peaks ikka arsti manu ära käima. Kuid eks parim ravi ole ikka puhkus. Mis teha! Peaks ennast vist töölt ka vabaks võtma. Vähemalt mulle kuluks ära.. Kuu aega enne kooli puhata. Mmmm.... Ja Henril algab ka ju augustiga puhkus. See saab olema meie parim koos veedetud aeg. Lihtsalt peab saama!!

üks pikka ja tegus päev jälle selja taga. dresdeni asju sai korda aetud ja tundub et kõik sujub kenasti. samas on ka reedeks vaja kostüümid valmis saada.. jõuab... ma tean, et jõuab, sest mu emme on lihtsalt kõige parem.. parim.

2 päeva tagasi käisin Merlele modelli mängimas. keskkond oli fantastiline - võrtsjärve väike kivine rannake. päike loojumas... fantastika. ja kõik oli justkui nii kerge ja lihtne. lihtsalt mõnus.. nautisin seda, kuigi olin nagu täiesti märg, kuid vesi oli mõnus ja soe... arutult hea... isegi see ei viinud meelt alla, et varba ära lõin..

ja nüüd ma siin siis olen.. lombakas. lihtsalt lombakas ja varvas teeb põrgulikku valu... kuid selle varu korvavad need pildid. need meeldivad mulle tõesti!!

tegelikult tahaks aga hoopis ära. kuhugi mõnusasse paika. ja tahaks et keegi oleks minuga.. pärnu ma ei taha, aga tema võiks tulla küll.. sest tema kallistus on soe ja pehme. tema suudlus minu laubale on hell.. ja see hetk kui ta vaatab mulle vaikides silma.. sõnu polegi vaja, tema pilgust loen kõik... ta on õnnelik.. tema annab mule rahu