Pühad, Piibel ja kirik

Jõulude eel hakkavad "jumalad" ehk usukuulutajad aktiivsemalt mööda tänavat käima. Teisipäeval kui ootasin, et Henrit Pärnu bussijaama juures omale järgi, sattusin nendega jälle vestlusesse. Miks jälle? No ma ikka üsna tihti jään neile miskipärast silma. Püha paiste ümber pea või siis liiga patune??

Igal juhul ma suudan neid alati üllatada, sest tunnen kuigi võrd piiblit. Küll aga olen lugenud piibli lihtsustatud versiooni Piiblilood, vahel olen ka lihtsalt Piiblit suvalises kohast lahti teinud ning lugenud suvalist lõiku.  Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis lapsena oli mu lemmik raamatuks Laste pildipiibel. 

Selle raamatu kinkis mulle vanaisa. Käisin ma siis umbes 2.-3.klassis. Selles raamatus on toredad värvilised lehed ja palju väikseid pilte, mille  juurde on kirjutud nn piiblilugu. Lapsena tundus üleüldse Piibel mulle müstilisena. Ja päris palju mõtlesin siis sellele, kas siis on nii või ei ole? 

Minu vanaisa oli väga tihedalt kirikuga seotud (siin kohal jätan ütlemata millisega ja kes ta seal oli) ja ma ise olen ka ristitud. Päris suur hulk minu lapsepõlve nädalavahetuse ühest päevast (oli see siis laupäev või pühapäev - enam ei mäleta) on veedetud kirikus. Kirikus oli tore - laes olid ilusad pildid püha inimestest, inglid, mustrid. Kuigi see kirik mida meie külastasime oli üsnagi lihtne - kuld ja kard, püha ikoonid puudusid. Aga mulle kohutavalt meeldisid need mustrid - kuidagi hästi mõnus oli silmadega mööda mustrit joonistada. Ega jah - sai loomulikult ka ema käest ka ikka küsitud, kas juba lõppeb. Aga see küsimus oli vist rohkem see tõttu, peale jumalateenistust pakuti kohvi ja küpsiseid :) (vahepeal anti ka muidugi püha leiba - sulle on antud Jeesuse ihu ja veri! Aamen!) Jah, meie isa palve on ka muidugi siiani peas. 

Sel ajal oli see usuvool (kui nii võib nimetada) üsna uus Eestis ja seetõttu oli tol ajal jumalateenistused kahes keeles - eesti ja saksa keeles. Tänu vanaisale teadsin ma kõiki neid saksa onusid sealt kirikust ja olid nad ka sagedased külalised meie kodus. 

ma ei saa öelda, et ma olenksin usklik või usuksin jumalasse. See on minu jaoks lihtsalt miski, mis ühiskonnas eksisteerib ja ma olen tänulik vanaisale, et ma tänu talle n.ö kiriku kogemuse olen saanud, samas ma ei ole ei kirikus ega ka tema poolt kunagi tundnud survet, jumala teenimisse. N.ö vabal ajal sel teemal ei räägitud. Lihtsalt sünnipäeva kaarti oli alati kirjutatud kõige kõrgem sind hoidku ja kaitsku, vms ja suurtel sünnipäevadel jõuludel kui kogu pere koos oli (kogu pere võrdus meie peres - vanaisa + tema kolme lapse pered ehk meid on ikka päris palju) kuulus enne söömise alustamist lihtne kiire söögipalve, mida vanaisa luges ja siis hakkasid kõik korraga sööma. Selliseid söögipalved jäid tema vananedes ära. Ühelt poolt kahju, sest  tänati ka "käsi, kes katsid selle laua". Teatud mõttes oli see mulle (meile kõigile, kes me tema lapselapsed oleme) päris hea lauakommete kooli. See tähendas kannatlikkust, sest oli ju vaja oodata, et kõik ära toidu taldrikule tõstaksid, söögipalve ja alles siis hakkasid kõik koos sööma. Kui ma õigesti mäletan, siis me ei lahkunud lauast ka koheselt pärast söögilõpetamist. Ilmselt me nii kaua ei oodanud, kui kõik olid oma toidu lõpetanud, aga mingisugune primaarne viisakus ooteaeg oli. 

Ilmselgelt enne jõule sellised asjad alati meenuvad! Mis ma öelda tahan on see, et me peaksime olema rohkem tänulikumad ja tänu avaldama neile, kes seda väärvivad. Ja kuna siis veel seda välja tuua, kui mitte jõulude ajal. Tänulik ei pea olema ainult Loojale, tänulik saab olla oma lähedastele - elukaaslasele, vanematele, vanavanematele, lapsele, õpetajale, sõbrale - lihtsalt selle eest, et ta olemas on!

Miks just see

Tihti peale oma laste alastes sõnavõttudes tsiteerin või viitan  Anna Wahlgreni kasvatusalasele raamatule "Kooskasvamine" Miks see nii ??
Tegelikult selle raamatu kinkis mulle mu ema  minu esimeseks emadepäevaks 2011 aastal. Kui seda raamatut lugema hakkasin, tekkis mul nii mõnegi asja kohta küsimus, kas tõesti on nii?? Aga mida enam ma lugesin, seda enam ma nõustusin, et see nii on.
Mulle kohutavalt meeldib viis, kuidas see raamat kirjutatud on, mulle meeldib autori mõtteviis ja see kuidas ta asju põhjendab. Ma isegi ei nimetakse seda tegelikult kasvatusalaseks raamatuks, vaid pigem kirjanduseks, mis aitab näha laiemat pilti  ja praktilist nõu.

Kõige enam keskendub ta sellele, et inimene on sotsiaalne olend ja meeldib elada nn "karjas". samamoodi on lapsega - ta tahab kuulud nn "karja". Tänapäevases mõistes on esmane "kari" perekond (olgu siis seal 2 liiget (nt tema ja tema ema) või rohkem liikmeid(isa, õed-vennad)). Isegi väike beebi tahab osa saada kõigest, mis toimub selles väikses karjas. Anna ütleb väga hästi: "Lapsed peavad olema sündmuste keskpunktis, mitte ise sündmuste kekspunktiks". Ja kui ma võtan nüüd Eleanori seisukohast, siis esimesel eluaastal jõudis ta ära teha väga väga palju  - 3 nädalaselt suurel juubelil (mõtle tädi  Koidu, sul on elluga vanusevahe pool sajandit), 4 kuuselt matusel (ehkki päris matuse talitluse juures ta siiski ei olnud, viibis issiga sel ajal autos, peiedel aga küll), 5 kuuselt sai ta jälle ühe suure juubeli osaliseks, 6 kuuselt pulma külaline ja siis lõpuks 10 kuuselt katsikutele ka. Päris tihe aasta ühe pisikese jaoks! Muidugi - on kohti kuhu lapsi kaasa ei veeta, samas aga tean palju neid vanemaid, kes ütlevad, et nad ei võta üritusest osa, sest neil on väike laps või leiavad selleks hetkeks lapsele hoidmis alternatiivi.  Kusjuures - kõigis nendes üritustel on ta olnud nagu musterlaps! Mäletate, Kaia ja Gert teie pulmas - ei ühtegi piiksu. Enamus aega küll magas turvahällis ja kui tseremoonia lõpus silmad lahti tegi, vaatas ühele ja teisele poole ja oli vakka. Ise hoidsin hinge kinni ja olin valmis ukse suunas tüürima, Ellukesele aga viskasin pilgu, sõnumiga, et hetkel ei tohi häält teha. Lapsed pole rumalad, lapsed on väga targad! Lapsed saavad väga hästi aru (eriti alla aastased lapsed).
Kuhu ma tegelikult tahtsin sellega jõuda, on see, et lapsed tuleb kaasata oma tegemistesse, kaasa arvatud igapäeva tegemistesse. see annab lapsele juba varakult oskused edasiseks eluks, saab aru, mis on tema roll "karjas". Laps peab teadma, mis on tema roll "karjas", laps tahab tunda, et ta on "karjale" väga oluline ja ilma temata jääksid küll need asjad tegemata. Selle idee olen ma ka üle võtnud.
Mõni näide (mis võib mõnele lapsevanemale isegi meeletuna tunduda, tegelikkuses aga on väga ohutu). Kui ma midagi ahjus küpsetan, siis tuleb alati ka taimer peale panna, sest Eleanori ülesanne on pliidi taimer kinni lülitada, kui see piiksuma hakkab. See on talle väga oluline ülesanne! Ja peale seda on ta kohe ahjust kaugel eemal, sest ta teab, et kui mina ahju lahti teen, tuleb sealt kuuma õhku ja pott/pann vms on kuum. temal üks ülesanne, minul teine. Teine näide veel söögitegemisest - ma ei teagi, oli ta vist 2 aastane (või isegi noorem), kui hakkas mind abistama salati tegemisel. Täpsustan - salati lõikumisel. tema lõikus praenoaga, millel väiksed hambad on, põhiliselt kurki. Mina tegin kurgi ribad, mida siis tema väiksemateks tükkideks lõikas. No algul pidi nii mõnegi tüki väiksemaks lõikama. Lõikab tasakesi, minu pilk on alati peal ja saab kenasti hakkama, ilma et näppu lõikaks.

Selles raamatus on veel päris palju väga kihvte mõtteavaldusi ja võrdlusi. Aga eks neist tasapisi kirjutan