poolel teel Dresdenisse

Nii siis... Kuu aega tagasi sai kulkasse projekt kirjutatud, et Dresdeni tantsufestivalile muse8 sõita. Omadega juba vaikselt poolele teele jõudnud. Eile tuli kulka Tartumaa ekspertgrupilt teade, et 4000.- olemas. Kuigi jah, taotlesime 8000.-. Aga asi seegi, lihtsalt oma kuludesse tuleb u 1500.- juurde. Esialgu.. Loodame, et mujalt ikka saame taotletud summa. Räägin mitmuses, sest projektis osalevad mitu inimest..
Täna sai hostel ka ära broneeritud, jäänud on veel bussi piletid (aga võib olla ka lennu). Aga eks nende bronnimiseks läheb siis, kui mujalt ka raha käest. Pealegi peaks ka festivali osalustasu ära maksma. Tegemist rohkem kui küll õilsa eesmärgi nimel. Ja ma tahan minna, kohutavalt tahan.. Tagasi tulles olen väga paljude kogemuste võrra rikkam.. ootan seda... ootan väga!

Linnar Priimägi

Ja mis see mõistus ära on, et pattu
ta vastu keelata tal oleks voli? -
Kas on ta enamat, kui ootamatu
ning ärev puudutus me vahel oli?
Kas kaebealune saab olla kohtunikki? -
Ta ennast õigeks mõistab asjatult,
kui pärast igatsusepäevi pikki
sind äkki nähes hävin jäljetult.
Kas taganemiseks on ainult sillad?
Kas pigemini nad ei ühenda?
Kas kõik need hetked, mida julgelt pillad,
me surma-aega siis ei lühenda? -
Kui kõik, mis elu on, on äkki päral
ning tuleb kaasa, vaimustusest tumm
ja lootusetusest ning õnnest särav -
ja mõistusestki veel hindamatum.

tegelikult ei ole asi nii

blogi ei hakka ennast veel ära ammendama.. mis siis, et ma pole tükk aega siia ühtegi sisse kannet teinud. kiire on olnud ja siis kui midagi oleks kirjutada tahtnud, siis polnud see kahjuks neti poolest võimalik. siiski siiski on need kirja pandud. ehk ühel heal päeval leiavad need ka tee siia... Loodetavasti!

Viimasel ajal olen joobunud Linnar Priimäe luulest.. njah, sai ju teama luulekogu Kelle tee on varjul endalegi soetatud.
Üks tema luuletus siis siin kohal.. mida on üsna raske välja valida nii paljude heade luuletuste seast..



Ma ühekaupa näppan sinu pilte.
Viin täna kaasa kulmukaare vaid
kui varanduse - varastatud varju...
Sa sellest midagi ei tea,
ei aima, et su lugematuid vaateid
üks salaja nii lubamatult loeb
ja kogub. Kui sa taipaksid, et kuskil
sust tasapisi valmib su portree,
mis elab, hingab, hindab omatahtsi,
sa oleksid siis vähem pillav vist.

Aeg on me lootuste ja surma säng...
Ning valguse ja varju valemäng
toob meile minevikust nähtavale
me õigema ning ilusama pale.