Diplomitöö lisa

Nägemus likkumisest ja tantsust

Öösiti ma ei saa ma vahel magada, sest ma mõtlen. Need mõtted on nagu assotsiogramm – igale ideele ja/või mõistele liitub juurde uus mõiste või idee – kuid vahel on nad ka hüplevad ühelt teemalt teisele. Nagu võib juhtuda ka siin kirjatükis.

Kui ma füüsiliselt liigun siis ma ei mõtle. Ma pean silmas selles tähenduses nagu ma mõtlen siis, kui ma ei liigu, ei tantsi. Liikudes lasen ennast kanda emotsioonil, mida sellel momendil tunnen. Et saada igakord sama liikumise juures sama emotsioon, mõtlen ma enne liikuma asumist sellele emotsioonile. Mõnikord on emotsioon tugevam, mõnikord nõrgem, mõnikord tulevad nad kergelt, mõnikord raskelt.

Eelkõige toetun lihtsusele. Kas igakord peab välja mõtlema midagi uut? Midagi šokeerivat? Olen sellest juba väsinud! Leian, et vana ei ole igakord halb ja kulunud, teda lihtsalt tuleb näidata uues valguses, luua uus dimensioon vanale. Näiteks inimene on maamunal olnud juba kaks miljonit aastaid, kuid ikkagi ei ole ta aegunud, ta on endiselt uus. Jah, inimene küll sureb ja sünnib uus inimene, kuid ta on ikkagi INIMENE. Ta ei saa ennast ümber luua. Isegi kui ta laseb endale opereerida kassinäo ja paigaldada vurrud, on ta ikkagi inimene, mitte kass. Aga teda saab vaadata uue nurga alt, uue pilguga. Minu arvates on samamoodi ka tantsuga. Liikumine ei pruugi olla uus, uus võib olla aga lähtepunkt, kuidas seda esitatakse. Tants areneb kahtlemata, luuakse uusi võimalusi kasutada oma keha, kuid see uus on loodud eelneva printsiibil, isegi kui see printsiip on eelneva eitus.

Kui panna skaalale maas roomajad ja õhku tõusjad, siis saame graafikuks hüperbooli, mis on avatud alla. Inimkonna ajalooga algas ka tantsu ajalugu, see algas maast, tõusis õhku ja on tänapäeval jõudnud jälle maha tagasi. Kas siis tõuseme varsti jälle õhku? Vanadel printsiipidel, kuid uues dimensioonis? Või vajume veel sügavamale maasse? Ma pigem arvan, et jääme sinna vahe peale. Vajume maha, et tõusta õhku ning tõuseme õhku, et vajuda maha. Kumb olen siis mina? Arvan, et olen nii üks kui ka teine. Selleks, et õhku tõusta, on vaja jõudu saada maast. Mulle meeldib õhku tõusta – ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib õhus, sest siis tunnen end kõikvõimsana. Ma ei taha teistele ülevalt alla vaadata, vaid tahan seda kõikvõimsust enda üle, tunnetada oma keharaskust õhus.
Aga mulle meeldib maas ka. Kui heidan põrandale pikali, siis tunnen, et ma ei taha sealt enam tõusta. Tahan kulgeda mööda maad muudkui edasi, edasi ja edasi. Lõputu liikumisjadana. Võib olla just nii ammutagi oma jõu, et õhus enda hästi tunda.

Liikumine on minu jaoks nagu hüperkuup – kuup kuubis – millel on rohkem erinevaid tahke, kui tavalisel kuubil. Iga tahk on midagi teistsugust eelnevast, igal tahul on oma aeg ja ruum. Kui iga tahk oleks veel ühe hüperkuubi tahk, siis avarduvad võimalused veelgi. Kui ma oleksin hüperkuubi sees ja avaksin ühe tahu ukse, jõuaksin ma uude hüpetkuupi, kus on uued valikud. Kui kaua läheks aega, et läbi käia kõik erinevad tahkude järjestused? Terve elu? Või suudan elu jooksul käia läbi, vaid ühe tahkude järjestusviisi? Kas tahangi käi läbi kõik tahud? Ehk peaks hoopis jääma kindlate tahkude juurde? Need on küsimused, millele ma ei oska täna vastata, kuid millele ma otsin vastust iseendas.

Liigutus, kõiksus, elu

Elu on rütm. Rütm on liikumine ja liikumiseta ei ole elu. Tants algab koos eluga. Liikumine toimub kogu aeg.
/.../
Lavastamise juures on olulisem kehakeel. Jutustada mulle suurt ei meeldi. Kehakeel on tunnete ja mõtete väljendamisel universaalne, üleilmne. Sõna on õige ainult siis, kui ta on täpne. Kui sõnu ei jätku, siis on targem väljenduda kehakeeles.

Rachid Tika


Kõik, mida ei saa öelda sõnades, saab edasi anda kehakeeles. Liigutus räägib rohkem kui 1000 sõna. Liigutusega saame täpsemalt edasi anda emotsioonid ja tunded, mis on just sel hetkel teatud situatsioonis ainulaadsed. Sama liigutus ei ole kunagi samasuguse emotsiooniga uues situatsioonis, nii nagu sama emotsiooni (nt. kurbuse) puhul ei ole kunagi liigutus sama. Just seepärast annabki liigutus kõige täpsemini edasi hetkelist emotsiooni. Kuigi jah, on veel nii palju semiootilisi märke, mida võime lugeda üsna selgelt, kuid minu arvates võib just emotsioon annda neile uue värvingu ja vahel isegi täiesti uue mõistmise.

Kuna kell on hetkel 01.51 öösel, siis hetkel jätan selle teema veel lahtiseks, kuid pöördun selle juurde veel tagasi.

Nii üksi...

Iga hetk on saabumas öö tund tume,
Ma peaksin juba uinuma,
Kuid mõtted ei anna rahu,
Nad mind piinavad..
Kõik need päevatöö pinged,
Kõik öeldud ja ütlemata sõnad –
Nad muudkui kriibivad mu hinge.
Olen selles üksi
Ja nii üksi ka hetkel end tunnen.
Vajaksin kedagi, kes oleks hea,
Kaissu võtaks ja silitaks pead

31.01.2008 kell 01.34

Ma armastan toitu!

Ma armastan toitu! Armastan värsket toormaterjali.. Armastan vürtse - punet, basiilikut, tilli. Armastan luua uusi maitseelamusi ja kokku miksida erinevaid toiduaiuneid. Armastan erinevaid juuste - sinihallitusjuustu soolakat maitset, parmesani jõulisust, brie mahedust, feta kreemikust.
Söömine on nauding, igas suutäies on elamus. Armastan süüa valmistada, kuid veel enam teeb meele head pakkuda oma valmistatud roogi teistele. Pakkuda neile maitseelamust ja naudingut!


Ajaa.. tänane roog: Uspeki pilaff põdralihaga.
Tulge mulle külla!

дороже золота

я подойду к тебе незаметно.
ты не увидишь моего лица.
я не отвечу на твои вопросы.
наяву не слышно моего голоса.
я сделаю тебя счастливым
и заставлю тебя страдать.
твои глаза горят ярче солнца.
я дороже золота.