Pühad, Piibel ja kirik

Jõulude eel hakkavad "jumalad" ehk usukuulutajad aktiivsemalt mööda tänavat käima. Teisipäeval kui ootasin, et Henrit Pärnu bussijaama juures omale järgi, sattusin nendega jälle vestlusesse. Miks jälle? No ma ikka üsna tihti jään neile miskipärast silma. Püha paiste ümber pea või siis liiga patune??

Igal juhul ma suudan neid alati üllatada, sest tunnen kuigi võrd piiblit. Küll aga olen lugenud piibli lihtsustatud versiooni Piiblilood, vahel olen ka lihtsalt Piiblit suvalises kohast lahti teinud ning lugenud suvalist lõiku.  Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis lapsena oli mu lemmik raamatuks Laste pildipiibel. 

Selle raamatu kinkis mulle vanaisa. Käisin ma siis umbes 2.-3.klassis. Selles raamatus on toredad värvilised lehed ja palju väikseid pilte, mille  juurde on kirjutud nn piiblilugu. Lapsena tundus üleüldse Piibel mulle müstilisena. Ja päris palju mõtlesin siis sellele, kas siis on nii või ei ole? 

Minu vanaisa oli väga tihedalt kirikuga seotud (siin kohal jätan ütlemata millisega ja kes ta seal oli) ja ma ise olen ka ristitud. Päris suur hulk minu lapsepõlve nädalavahetuse ühest päevast (oli see siis laupäev või pühapäev - enam ei mäleta) on veedetud kirikus. Kirikus oli tore - laes olid ilusad pildid püha inimestest, inglid, mustrid. Kuigi see kirik mida meie külastasime oli üsnagi lihtne - kuld ja kard, püha ikoonid puudusid. Aga mulle kohutavalt meeldisid need mustrid - kuidagi hästi mõnus oli silmadega mööda mustrit joonistada. Ega jah - sai loomulikult ka ema käest ka ikka küsitud, kas juba lõppeb. Aga see küsimus oli vist rohkem see tõttu, peale jumalateenistust pakuti kohvi ja küpsiseid :) (vahepeal anti ka muidugi püha leiba - sulle on antud Jeesuse ihu ja veri! Aamen!) Jah, meie isa palve on ka muidugi siiani peas. 

Sel ajal oli see usuvool (kui nii võib nimetada) üsna uus Eestis ja seetõttu oli tol ajal jumalateenistused kahes keeles - eesti ja saksa keeles. Tänu vanaisale teadsin ma kõiki neid saksa onusid sealt kirikust ja olid nad ka sagedased külalised meie kodus. 

ma ei saa öelda, et ma olenksin usklik või usuksin jumalasse. See on minu jaoks lihtsalt miski, mis ühiskonnas eksisteerib ja ma olen tänulik vanaisale, et ma tänu talle n.ö kiriku kogemuse olen saanud, samas ma ei ole ei kirikus ega ka tema poolt kunagi tundnud survet, jumala teenimisse. N.ö vabal ajal sel teemal ei räägitud. Lihtsalt sünnipäeva kaarti oli alati kirjutatud kõige kõrgem sind hoidku ja kaitsku, vms ja suurtel sünnipäevadel jõuludel kui kogu pere koos oli (kogu pere võrdus meie peres - vanaisa + tema kolme lapse pered ehk meid on ikka päris palju) kuulus enne söömise alustamist lihtne kiire söögipalve, mida vanaisa luges ja siis hakkasid kõik korraga sööma. Selliseid söögipalved jäid tema vananedes ära. Ühelt poolt kahju, sest  tänati ka "käsi, kes katsid selle laua". Teatud mõttes oli see mulle (meile kõigile, kes me tema lapselapsed oleme) päris hea lauakommete kooli. See tähendas kannatlikkust, sest oli ju vaja oodata, et kõik ära toidu taldrikule tõstaksid, söögipalve ja alles siis hakkasid kõik koos sööma. Kui ma õigesti mäletan, siis me ei lahkunud lauast ka koheselt pärast söögilõpetamist. Ilmselt me nii kaua ei oodanud, kui kõik olid oma toidu lõpetanud, aga mingisugune primaarne viisakus ooteaeg oli. 

Ilmselgelt enne jõule sellised asjad alati meenuvad! Mis ma öelda tahan on see, et me peaksime olema rohkem tänulikumad ja tänu avaldama neile, kes seda väärvivad. Ja kuna siis veel seda välja tuua, kui mitte jõulude ajal. Tänulik ei pea olema ainult Loojale, tänulik saab olla oma lähedastele - elukaaslasele, vanematele, vanavanematele, lapsele, õpetajale, sõbrale - lihtsalt selle eest, et ta olemas on!

Miks just see

Tihti peale oma laste alastes sõnavõttudes tsiteerin või viitan  Anna Wahlgreni kasvatusalasele raamatule "Kooskasvamine" Miks see nii ??
Tegelikult selle raamatu kinkis mulle mu ema  minu esimeseks emadepäevaks 2011 aastal. Kui seda raamatut lugema hakkasin, tekkis mul nii mõnegi asja kohta küsimus, kas tõesti on nii?? Aga mida enam ma lugesin, seda enam ma nõustusin, et see nii on.
Mulle kohutavalt meeldib viis, kuidas see raamat kirjutatud on, mulle meeldib autori mõtteviis ja see kuidas ta asju põhjendab. Ma isegi ei nimetakse seda tegelikult kasvatusalaseks raamatuks, vaid pigem kirjanduseks, mis aitab näha laiemat pilti  ja praktilist nõu.

Kõige enam keskendub ta sellele, et inimene on sotsiaalne olend ja meeldib elada nn "karjas". samamoodi on lapsega - ta tahab kuulud nn "karja". Tänapäevases mõistes on esmane "kari" perekond (olgu siis seal 2 liiget (nt tema ja tema ema) või rohkem liikmeid(isa, õed-vennad)). Isegi väike beebi tahab osa saada kõigest, mis toimub selles väikses karjas. Anna ütleb väga hästi: "Lapsed peavad olema sündmuste keskpunktis, mitte ise sündmuste kekspunktiks". Ja kui ma võtan nüüd Eleanori seisukohast, siis esimesel eluaastal jõudis ta ära teha väga väga palju  - 3 nädalaselt suurel juubelil (mõtle tädi  Koidu, sul on elluga vanusevahe pool sajandit), 4 kuuselt matusel (ehkki päris matuse talitluse juures ta siiski ei olnud, viibis issiga sel ajal autos, peiedel aga küll), 5 kuuselt sai ta jälle ühe suure juubeli osaliseks, 6 kuuselt pulma külaline ja siis lõpuks 10 kuuselt katsikutele ka. Päris tihe aasta ühe pisikese jaoks! Muidugi - on kohti kuhu lapsi kaasa ei veeta, samas aga tean palju neid vanemaid, kes ütlevad, et nad ei võta üritusest osa, sest neil on väike laps või leiavad selleks hetkeks lapsele hoidmis alternatiivi.  Kusjuures - kõigis nendes üritustel on ta olnud nagu musterlaps! Mäletate, Kaia ja Gert teie pulmas - ei ühtegi piiksu. Enamus aega küll magas turvahällis ja kui tseremoonia lõpus silmad lahti tegi, vaatas ühele ja teisele poole ja oli vakka. Ise hoidsin hinge kinni ja olin valmis ukse suunas tüürima, Ellukesele aga viskasin pilgu, sõnumiga, et hetkel ei tohi häält teha. Lapsed pole rumalad, lapsed on väga targad! Lapsed saavad väga hästi aru (eriti alla aastased lapsed).
Kuhu ma tegelikult tahtsin sellega jõuda, on see, et lapsed tuleb kaasata oma tegemistesse, kaasa arvatud igapäeva tegemistesse. see annab lapsele juba varakult oskused edasiseks eluks, saab aru, mis on tema roll "karjas". Laps peab teadma, mis on tema roll "karjas", laps tahab tunda, et ta on "karjale" väga oluline ja ilma temata jääksid küll need asjad tegemata. Selle idee olen ma ka üle võtnud.
Mõni näide (mis võib mõnele lapsevanemale isegi meeletuna tunduda, tegelikkuses aga on väga ohutu). Kui ma midagi ahjus küpsetan, siis tuleb alati ka taimer peale panna, sest Eleanori ülesanne on pliidi taimer kinni lülitada, kui see piiksuma hakkab. See on talle väga oluline ülesanne! Ja peale seda on ta kohe ahjust kaugel eemal, sest ta teab, et kui mina ahju lahti teen, tuleb sealt kuuma õhku ja pott/pann vms on kuum. temal üks ülesanne, minul teine. Teine näide veel söögitegemisest - ma ei teagi, oli ta vist 2 aastane (või isegi noorem), kui hakkas mind abistama salati tegemisel. Täpsustan - salati lõikumisel. tema lõikus praenoaga, millel väiksed hambad on, põhiliselt kurki. Mina tegin kurgi ribad, mida siis tema väiksemateks tükkideks lõikas. No algul pidi nii mõnegi tüki väiksemaks lõikama. Lõikab tasakesi, minu pilk on alati peal ja saab kenasti hakkama, ilma et näppu lõikaks.

Selles raamatus on veel päris palju väga kihvte mõtteavaldusi ja võrdlusi. Aga eks neist tasapisi kirjutan

üks pühapäevane menüü meie peres..

Tükk aega olen mõelnud, et peaks banaanipannkooke teha proovima. Eile siis jõudsin lõpuks selleni, aga panin oma vimka ka sisse. Ehk siis lisasin veel ka kohupiima.
3 banaani
4 muna
1 pakk lahjat maitsestamata kohupiima

saumiksriga läbi ja pannile. Väga head tulid! Muidugi tuleb arvestada, et ümber keerates on nad vähe lödimad, kui tavalised pannkoogid. Aga nii head olid!! Õunamoosi ka veel peale ja lihtsalt super! Meie pere lihtsalt armastab õunamoosi - või kui nüüd aus olla, siis Ellu ja Henri armastavad. Mulle sobivad kõik moosid, polegi kindlat lemmikut. (no kui siis võib olla vaarikamoos).

eks siis sai siin kodus üht teist tehtud ja oldud ja smartpostis, oi vabandust itellas, paki järel käidud. ühes sellega ka väike tiir Maximas. Ellu on viimasel ajal pöördunud kuivatatud banaanide usku. Noh - parem variant kui kommid, sest no komme võiks tema meeletult süüa. kohe nii, et on söödud. Üritan seda igatepidi piirata ja üks kõva kauplemine ja läbi rääkimine päevast päeva sel teemal alati käib.

vaikselt olimegi omadega juba nii kaugel, et peaks jälle sööma. meie pere viimaseaja hitt söök kodus üks salat. uskumatu, aga tõesti - mees, kes veel 2 aastat tagasi jättis taldrikul söömata kõik selle, mis oli roheline, nõuab nüüd rohelist. Vesi minu veskile muidugi.

aga salat siis järgmine:
beebispinati lehed
rukkola
kirsstomatid
vutimunad
broileri rinnafilee

salati kaste:
mesi
valgeveiniäädikas
oliiviõli
sojakaste
sinepiseemned

kõik roheline taldrikule, tomatid poolitatult sekka, küpsetatud kana maitsestatud soola ja pipraga. viiludeks ja salatile (soojana), lisaks veel poolitatud vutimunad.
kastme jaoks segasin alguses kokku mee ja valgeveiniäädika, sest see sulatab hästi mee ära.  mett panin üsna ohtralt, sest nii meeldib Henrile, valgeveiniäädikat panen sortsude kaupa, et saavutada mõnus magusa ja hapu vahekord. siis veel sojakaste, oliiviõli ja sinepiseemned. Väga super hea ja toitev.

Nagu Henri ütleb - kogu salati võlu on selles kastmes. Kaste ongi see, mis teeb kogu selle rohelise lihtsalt nii heaks.

Huvitaval kombel ei tule mull emeelde mida me õhtujks sõime.. Vanaks hakkan jääma vist :D

Mida lapsed söövad enne trenni?

Tõesti! Mida 1.-3. klassi lapsed söövad enne trenni? KRÕPSU! See on ikka päris päris hirmus! Ja pakid on suured, väga suured! See on probleem, mida lahendada on tegelikult päris raske.
Lapse psüühhika on tegelikult üsna õrn, ei saa lihtsalt öelda, et ära söö seda, see teeb su paksuks. Laps oleb sellest kohe välja - sa oled paks! Ja algabki igasuguste sundmõtete ja alaväärsus komplekside jada.
Ma ei ütle, et minu lähenemine kõige õigem on, aga ise lähenesin probleemile nii..
Seletasin lastele, et krõpsudest ei saa nad vajalikku energiat, et terve trenn vastupidada, pigem muudab see neid rohkem väsinumaks. Kuna nad on ka liiga rasvased, siis tekitavad trennis iiveldus tunnet. Mulle on lapsed ikka aeg ajalt kurtnud trennis, et neil süda paha. ja kui ma olen küsinud, kas ta enne trenni sõi ja mida, siis enamasti on vastuseks - jah, sõin krõpsu. Oletuslikult siis lihtsalt liitsin 1+1 kokku.
Aga kui ühe asja maha laidad, tuleb sinna ju ka midagi asemele pakkuda. Banaan ja õun on hea variant, aga see eelab, et viimase toidukorra ja trenni vahel ei oleks üüratult pikka vahet. 1.-3. klassi lapsele ei sa öelda, et kuule söö kohupiima/ kodujuustu. Saiake pole ka nagu parim variant. Olen soovitanud võileiba. Siin kohal tulebki juurde kolas osapool - lapsevanem.
Ühel lapsel olen näinud võileivakarbiga kaasas võileibu, mida ta enne trenni sõi (ilma minu soovituseta). Loomulikult jäi kohe silma, et tegemist oli sepikuga, singi, juustu  ning tomati ja kurgiga. Väga super! Aitähh sulle lapsevanem, kes sa viitsisid lapsele trenni päeval korralikuld võileivad kaasa teha! Sellega väldib päris hästi seda, et lapsel tekib vajadus krõpsu või midagi muud sellist ostma tormata.

Trennijook on veel omaette teema, aga enamusel on siiski selleks vesi!

Taas tervitused!

Üle pika aja otsustasin taasavada oma blogi.. Blogi eesmärgid on muidugi muutunud - ilmselt hakkab siin juttu olema kõigest , enam aga lastest, tantsust, naiseks olemisest, tervisest ja kõige sellega seonduvast. Tegemist on minu arvamuste, analüüside ja järeldustega, mis kindlasti ei ole 100% absoluutne tõde. Ja ei peagi olema - lihtsalt räägin sellest, kuhu ise jõudnud olen.

Jah muidugi oleks vaja muuta ka blogi pealkirja, kuid hetkel siiski jätan selle samaks. Ei tea veel, mis see uus pealkiri olla võiks, seega jääb vana alles. Kui uue nime leian, eks siis teatan sellest pühalikult ja lahti seletatult.

Tegelikult on minu blogi üsna üsna vana juba, aga lugejaskonnaks oli siis vaid valitud inimesed. Ehkki minu blogi aadress on alati avatud olnud, siis blogist ja selle aadressist teadsid väga vähesed silmapaarid. Ei leidnud põhjust, miks peaks seda reklaamima. Lihtsalt, täpselt nii lihtsalt!

Kui nüüd minu blogi esmase eesmärgi juurde tagasi tulla, siis blogi lõin 2008 aastal ja tookord oli minu tervitusteks selline

Thursday, April 3, 2008

Tervitustekst

Tegin asja selleks, et oma väiksed "kripeldused" kirja panna, sest tants ei ole ainult liikumises. Tants on ka meie mõtetes, ideedes. Kujutluspilt.
Kas pean ennast kunstnikuks?? hmm.. ma tõesti ei tea. Pean ennast lihtsalt spontaanseks, eriti just liikumises. Vahel ma isegi ei nimetakski seda tantsuks, vaid just nimelt liikumiseks. Just see liikumine keerleb tihti ringi ka minu peas. Siis kui kõnnin tänaval, siis kui heidan õhtul magama, siis kui pean loengus istuma. Minu keharakud on pidevas liikumises, ei hetkekski paigal. Ja just nii ongi hea!