Tegelikult siiski on mul peaaegu perfektne mees!!

...otsides oma nirvaanat..

Nirvaana... budistide jaoks on see see, kui dharma'd on saavutanud rahu seisund, on indiviid saavutanud nirvaana. Tema jaoks on lakanud eksisteerimast sansaara, kannatused, meid ümbritsev maailm.
ma otsin ka oma nirvaanat. Oma tantsunirvaanat... seda tasandit, kus mind enam miski ei häiri... pole ka muusikat, on vaid liikumine... rahu liikumises, mind ümbritsev on kadunud, see ei mängi minu jaoks enam rolli.. just nagu unes ja kõik on nii õrn.
Unes olen oma NIRVAANAS

nii siis..

inimesed tallinna tänavatel näivad mulle labased. ja vahel käivad kõik võõrad inimesed närvidele... sest nad on labased. eneseväärikust ikka kohe üldse ei ole. Miks te küll ennast narriks teete??

ja mina.. mina jooksen pidevalt ringi saba seljas.. sõidan siia poole ja sinna poole. tuli on ikka takkus kogu aeg ja kogu aeg on vaja midagi teha... ise ka vahel mõtlen, et kuidas ma jaksan, aga just see mind elus hoiabki! Kui mul poleks hetkel meest, siis ka ükski teine mees ei mahuks mu ellu. Mul lihtsalt puudub selleks aeg!!