Pühad, Piibel ja kirik

Jõulude eel hakkavad "jumalad" ehk usukuulutajad aktiivsemalt mööda tänavat käima. Teisipäeval kui ootasin, et Henrit Pärnu bussijaama juures omale järgi, sattusin nendega jälle vestlusesse. Miks jälle? No ma ikka üsna tihti jään neile miskipärast silma. Püha paiste ümber pea või siis liiga patune??

Igal juhul ma suudan neid alati üllatada, sest tunnen kuigi võrd piiblit. Küll aga olen lugenud piibli lihtsustatud versiooni Piiblilood, vahel olen ka lihtsalt Piiblit suvalises kohast lahti teinud ning lugenud suvalist lõiku.  Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis lapsena oli mu lemmik raamatuks Laste pildipiibel. 

Selle raamatu kinkis mulle vanaisa. Käisin ma siis umbes 2.-3.klassis. Selles raamatus on toredad värvilised lehed ja palju väikseid pilte, mille  juurde on kirjutud nn piiblilugu. Lapsena tundus üleüldse Piibel mulle müstilisena. Ja päris palju mõtlesin siis sellele, kas siis on nii või ei ole? 

Minu vanaisa oli väga tihedalt kirikuga seotud (siin kohal jätan ütlemata millisega ja kes ta seal oli) ja ma ise olen ka ristitud. Päris suur hulk minu lapsepõlve nädalavahetuse ühest päevast (oli see siis laupäev või pühapäev - enam ei mäleta) on veedetud kirikus. Kirikus oli tore - laes olid ilusad pildid püha inimestest, inglid, mustrid. Kuigi see kirik mida meie külastasime oli üsnagi lihtne - kuld ja kard, püha ikoonid puudusid. Aga mulle kohutavalt meeldisid need mustrid - kuidagi hästi mõnus oli silmadega mööda mustrit joonistada. Ega jah - sai loomulikult ka ema käest ka ikka küsitud, kas juba lõppeb. Aga see küsimus oli vist rohkem see tõttu, peale jumalateenistust pakuti kohvi ja küpsiseid :) (vahepeal anti ka muidugi püha leiba - sulle on antud Jeesuse ihu ja veri! Aamen!) Jah, meie isa palve on ka muidugi siiani peas. 

Sel ajal oli see usuvool (kui nii võib nimetada) üsna uus Eestis ja seetõttu oli tol ajal jumalateenistused kahes keeles - eesti ja saksa keeles. Tänu vanaisale teadsin ma kõiki neid saksa onusid sealt kirikust ja olid nad ka sagedased külalised meie kodus. 

ma ei saa öelda, et ma olenksin usklik või usuksin jumalasse. See on minu jaoks lihtsalt miski, mis ühiskonnas eksisteerib ja ma olen tänulik vanaisale, et ma tänu talle n.ö kiriku kogemuse olen saanud, samas ma ei ole ei kirikus ega ka tema poolt kunagi tundnud survet, jumala teenimisse. N.ö vabal ajal sel teemal ei räägitud. Lihtsalt sünnipäeva kaarti oli alati kirjutatud kõige kõrgem sind hoidku ja kaitsku, vms ja suurtel sünnipäevadel jõuludel kui kogu pere koos oli (kogu pere võrdus meie peres - vanaisa + tema kolme lapse pered ehk meid on ikka päris palju) kuulus enne söömise alustamist lihtne kiire söögipalve, mida vanaisa luges ja siis hakkasid kõik korraga sööma. Selliseid söögipalved jäid tema vananedes ära. Ühelt poolt kahju, sest  tänati ka "käsi, kes katsid selle laua". Teatud mõttes oli see mulle (meile kõigile, kes me tema lapselapsed oleme) päris hea lauakommete kooli. See tähendas kannatlikkust, sest oli ju vaja oodata, et kõik ära toidu taldrikule tõstaksid, söögipalve ja alles siis hakkasid kõik koos sööma. Kui ma õigesti mäletan, siis me ei lahkunud lauast ka koheselt pärast söögilõpetamist. Ilmselt me nii kaua ei oodanud, kui kõik olid oma toidu lõpetanud, aga mingisugune primaarne viisakus ooteaeg oli. 

Ilmselgelt enne jõule sellised asjad alati meenuvad! Mis ma öelda tahan on see, et me peaksime olema rohkem tänulikumad ja tänu avaldama neile, kes seda väärvivad. Ja kuna siis veel seda välja tuua, kui mitte jõulude ajal. Tänulik ei pea olema ainult Loojale, tänulik saab olla oma lähedastele - elukaaslasele, vanematele, vanavanematele, lapsele, õpetajale, sõbrale - lihtsalt selle eest, et ta olemas on!