Miks just see

Tihti peale oma laste alastes sõnavõttudes tsiteerin või viitan  Anna Wahlgreni kasvatusalasele raamatule "Kooskasvamine" Miks see nii ??
Tegelikult selle raamatu kinkis mulle mu ema  minu esimeseks emadepäevaks 2011 aastal. Kui seda raamatut lugema hakkasin, tekkis mul nii mõnegi asja kohta küsimus, kas tõesti on nii?? Aga mida enam ma lugesin, seda enam ma nõustusin, et see nii on.
Mulle kohutavalt meeldib viis, kuidas see raamat kirjutatud on, mulle meeldib autori mõtteviis ja see kuidas ta asju põhjendab. Ma isegi ei nimetakse seda tegelikult kasvatusalaseks raamatuks, vaid pigem kirjanduseks, mis aitab näha laiemat pilti  ja praktilist nõu.

Kõige enam keskendub ta sellele, et inimene on sotsiaalne olend ja meeldib elada nn "karjas". samamoodi on lapsega - ta tahab kuulud nn "karja". Tänapäevases mõistes on esmane "kari" perekond (olgu siis seal 2 liiget (nt tema ja tema ema) või rohkem liikmeid(isa, õed-vennad)). Isegi väike beebi tahab osa saada kõigest, mis toimub selles väikses karjas. Anna ütleb väga hästi: "Lapsed peavad olema sündmuste keskpunktis, mitte ise sündmuste kekspunktiks". Ja kui ma võtan nüüd Eleanori seisukohast, siis esimesel eluaastal jõudis ta ära teha väga väga palju  - 3 nädalaselt suurel juubelil (mõtle tädi  Koidu, sul on elluga vanusevahe pool sajandit), 4 kuuselt matusel (ehkki päris matuse talitluse juures ta siiski ei olnud, viibis issiga sel ajal autos, peiedel aga küll), 5 kuuselt sai ta jälle ühe suure juubeli osaliseks, 6 kuuselt pulma külaline ja siis lõpuks 10 kuuselt katsikutele ka. Päris tihe aasta ühe pisikese jaoks! Muidugi - on kohti kuhu lapsi kaasa ei veeta, samas aga tean palju neid vanemaid, kes ütlevad, et nad ei võta üritusest osa, sest neil on väike laps või leiavad selleks hetkeks lapsele hoidmis alternatiivi.  Kusjuures - kõigis nendes üritustel on ta olnud nagu musterlaps! Mäletate, Kaia ja Gert teie pulmas - ei ühtegi piiksu. Enamus aega küll magas turvahällis ja kui tseremoonia lõpus silmad lahti tegi, vaatas ühele ja teisele poole ja oli vakka. Ise hoidsin hinge kinni ja olin valmis ukse suunas tüürima, Ellukesele aga viskasin pilgu, sõnumiga, et hetkel ei tohi häält teha. Lapsed pole rumalad, lapsed on väga targad! Lapsed saavad väga hästi aru (eriti alla aastased lapsed).
Kuhu ma tegelikult tahtsin sellega jõuda, on see, et lapsed tuleb kaasata oma tegemistesse, kaasa arvatud igapäeva tegemistesse. see annab lapsele juba varakult oskused edasiseks eluks, saab aru, mis on tema roll "karjas". Laps peab teadma, mis on tema roll "karjas", laps tahab tunda, et ta on "karjale" väga oluline ja ilma temata jääksid küll need asjad tegemata. Selle idee olen ma ka üle võtnud.
Mõni näide (mis võib mõnele lapsevanemale isegi meeletuna tunduda, tegelikkuses aga on väga ohutu). Kui ma midagi ahjus küpsetan, siis tuleb alati ka taimer peale panna, sest Eleanori ülesanne on pliidi taimer kinni lülitada, kui see piiksuma hakkab. See on talle väga oluline ülesanne! Ja peale seda on ta kohe ahjust kaugel eemal, sest ta teab, et kui mina ahju lahti teen, tuleb sealt kuuma õhku ja pott/pann vms on kuum. temal üks ülesanne, minul teine. Teine näide veel söögitegemisest - ma ei teagi, oli ta vist 2 aastane (või isegi noorem), kui hakkas mind abistama salati tegemisel. Täpsustan - salati lõikumisel. tema lõikus praenoaga, millel väiksed hambad on, põhiliselt kurki. Mina tegin kurgi ribad, mida siis tema väiksemateks tükkideks lõikas. No algul pidi nii mõnegi tüki väiksemaks lõikama. Lõikab tasakesi, minu pilk on alati peal ja saab kenasti hakkama, ilma et näppu lõikaks.

Selles raamatus on veel päris palju väga kihvte mõtteavaldusi ja võrdlusi. Aga eks neist tasapisi kirjutan