Diplomitöö lisa

Nägemus likkumisest ja tantsust

Öösiti ma ei saa ma vahel magada, sest ma mõtlen. Need mõtted on nagu assotsiogramm – igale ideele ja/või mõistele liitub juurde uus mõiste või idee – kuid vahel on nad ka hüplevad ühelt teemalt teisele. Nagu võib juhtuda ka siin kirjatükis.

Kui ma füüsiliselt liigun siis ma ei mõtle. Ma pean silmas selles tähenduses nagu ma mõtlen siis, kui ma ei liigu, ei tantsi. Liikudes lasen ennast kanda emotsioonil, mida sellel momendil tunnen. Et saada igakord sama liikumise juures sama emotsioon, mõtlen ma enne liikuma asumist sellele emotsioonile. Mõnikord on emotsioon tugevam, mõnikord nõrgem, mõnikord tulevad nad kergelt, mõnikord raskelt.

Eelkõige toetun lihtsusele. Kas igakord peab välja mõtlema midagi uut? Midagi šokeerivat? Olen sellest juba väsinud! Leian, et vana ei ole igakord halb ja kulunud, teda lihtsalt tuleb näidata uues valguses, luua uus dimensioon vanale. Näiteks inimene on maamunal olnud juba kaks miljonit aastaid, kuid ikkagi ei ole ta aegunud, ta on endiselt uus. Jah, inimene küll sureb ja sünnib uus inimene, kuid ta on ikkagi INIMENE. Ta ei saa ennast ümber luua. Isegi kui ta laseb endale opereerida kassinäo ja paigaldada vurrud, on ta ikkagi inimene, mitte kass. Aga teda saab vaadata uue nurga alt, uue pilguga. Minu arvates on samamoodi ka tantsuga. Liikumine ei pruugi olla uus, uus võib olla aga lähtepunkt, kuidas seda esitatakse. Tants areneb kahtlemata, luuakse uusi võimalusi kasutada oma keha, kuid see uus on loodud eelneva printsiibil, isegi kui see printsiip on eelneva eitus.

Kui panna skaalale maas roomajad ja õhku tõusjad, siis saame graafikuks hüperbooli, mis on avatud alla. Inimkonna ajalooga algas ka tantsu ajalugu, see algas maast, tõusis õhku ja on tänapäeval jõudnud jälle maha tagasi. Kas siis tõuseme varsti jälle õhku? Vanadel printsiipidel, kuid uues dimensioonis? Või vajume veel sügavamale maasse? Ma pigem arvan, et jääme sinna vahe peale. Vajume maha, et tõusta õhku ning tõuseme õhku, et vajuda maha. Kumb olen siis mina? Arvan, et olen nii üks kui ka teine. Selleks, et õhku tõusta, on vaja jõudu saada maast. Mulle meeldib õhku tõusta – ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib õhus, sest siis tunnen end kõikvõimsana. Ma ei taha teistele ülevalt alla vaadata, vaid tahan seda kõikvõimsust enda üle, tunnetada oma keharaskust õhus.
Aga mulle meeldib maas ka. Kui heidan põrandale pikali, siis tunnen, et ma ei taha sealt enam tõusta. Tahan kulgeda mööda maad muudkui edasi, edasi ja edasi. Lõputu liikumisjadana. Võib olla just nii ammutagi oma jõu, et õhus enda hästi tunda.

Liikumine on minu jaoks nagu hüperkuup – kuup kuubis – millel on rohkem erinevaid tahke, kui tavalisel kuubil. Iga tahk on midagi teistsugust eelnevast, igal tahul on oma aeg ja ruum. Kui iga tahk oleks veel ühe hüperkuubi tahk, siis avarduvad võimalused veelgi. Kui ma oleksin hüperkuubi sees ja avaksin ühe tahu ukse, jõuaksin ma uude hüpetkuupi, kus on uued valikud. Kui kaua läheks aega, et läbi käia kõik erinevad tahkude järjestused? Terve elu? Või suudan elu jooksul käia läbi, vaid ühe tahkude järjestusviisi? Kas tahangi käi läbi kõik tahud? Ehk peaks hoopis jääma kindlate tahkude juurde? Need on küsimused, millele ma ei oska täna vastata, kuid millele ma otsin vastust iseendas.