Vahel ma mõtlen, et olen liialt kaasatundlik inimestele. Hoolin liialt inimestest ja mulle teeb haiget, kui pean neile ütlema midagi, mida ma ei tahaks, midagi mis neid haavab. Tunnen ennast siis süüdi, kuigi ometi tean, et mõningad asjad ei sõltu minust.
Kuid asi pole ka ainult selles. Ma tunnen piinlikust asjade pärast mis minul on, kuid teistel mitte. Ja inimsed ei anna ka armu! Nad hõõruvad sulle ikka ja jälle seda nina alla - ... sul on perfektne perekond, ... teil on kõik hästi, ... sul on ju mugav elu. Samas aga nad tegelikult ei tea, millest räägivad. See on kadedus või vähemalt õhkub sellest kübeke kadedust, aga mina tunnen süüd, et minul on, aga neil mitte.