Üks stsenaarium sügisest

Inime
Lavastus A. Tšehhovi „Kajakas’t“ Treplevi näidendi ainetel
Lavastaja: Liina Arumets

Tegelased:
Meesterahvast – vaimne hing
Naisterahvas – lootus

Lavakujundus:
Lavastus on mõeldud etendamiseks black box’is, kus pole kindlaks määratud, kus peab olema publik ja näitleja/tantsija. Publik peab iseennast sobitama ruumi. Ukse vastas (kus iganes selles ruumis ka uks ei asuks) seinale lastakse hiljem projektoriga ekraan, kus pilt ainult sahiseb nagu telekas, kus pole välja otsitud kanalit.

Heli:
Helitaustaks on Aphex Twin’i looming.

Kestus: u 27 minutit


Stseen 1
Kestus: u 5 minutit

Ruum on pime, siseneb mees ja naine – üks on ruumi ühes otsas, teine on teises otsas. On vaikus. Naine, kellel on seljas punane põlvedeni ulatuva hõlmaga kleit, seisab näoga seina poole. Läidab õrn hele kollakas valgus. Mees,riietatud üleni musta, otsib endas alget kõnelemiseks tehes üliaeglaselt mõned sammud, pilk tühi. Järsualt alusatb kõne: Inimesed.. siis just kui leides publiku ja jätkab, igat sõna täpselt välja öeldes... kotkad ja põldpüüd, sarvilised hirved, haned, ämblikud, vaikivad kalad, kes elutsesid vees, meritähed ja need, keda polnud võimalik palja sil¬maga näha, – ühesõnaga, kõik elud, kõik elud, kõik elud on oma kurva ringkäigu lõpuni läbi käinud ja kustu¬nud... Juba tuhandeid sajandeid ei kanna maa oma pin¬nal enam ainsatki elusolendit ja see vaene kuu süütab asjata oma laternat. Aasal ei ärka enam kluugutavad kured ja pärnasaludes pole kuulda maipõrnikate suminat Külm, külm, külm. Naine sel hektel, kui mees lausub sõna „külm“ pöörab järsult pea seinast ära, tema käed liiguvad ta enda ümber, just kui ennast kaisutades. Miski temas tõmbub kokku, ta pöördub seinast tervenesti ära ja jookseb sirgjooneliselt mõningad sammud edasi. Kuna publik võib olla üks kõik kus, peab ta ise leidma selle tee. Lõpuks ta seiskub ja tõmbub ennas kõverasse kokku just kui keegi oleks talle rusikaga kõhtu virutanud. Samal ajal liigub mees aeglaselt ruumi keskme suunas. Ta peatub publikust ühe inimese kõrva ja lausub: Lage, ta kõnnib järgmise juurde ja lausub sama. Nii valib ta veel mõned „ohvrid“ publiku hulgast. Kogu tegevuseks võtab mees aega. Sel hetkel, kui mees jõuab esimese inimeseni, hakkab naine tõmblema. Ta on ruumis just kui üksi, ta ei kontakteeru publikuga. Lõpuks jõuab mees naise seljataha ja lausub talle väga lähedalt ja külmalt sosinal kõrva: õudne. Naine kangestub hetkeks ning pöörab pea mehe poole, ta vaatab mehele ilma. Mees lausub leebemalt naisele otsa vaadates: õudne... õudne.

Stseen 2
Kestus: u 6 minutit
Hakkab kostuma Aphex Twin – Radiator. Heliline taust ei ole väga kõva, pigem on see taustaks ja emotsiooni loomiseks. Naine sulab mööda mehe keha alla, keerab end ümber tema jalgade. Mees tunneb võimetust, kuidas kõik tema rakud pudenevad koos. Mehe kõne: Elusolendite kehad on pudenenud põrmuks ja iga¬vene mateeria on nad muutnud kiviks, veeks ja pilvedeks; nende hinged on aga kõik ühte sulanud. Üksainus maailma hing – see olen mina... mina... Minus on ühi¬nenud Aleksander Suure ja Caesari ja Shakespeare'i, Napoleoni ja kõige väiksema ussikese hing. Kõne ajal vajub ta põrandale naise juurde, ta tunneb end üksikuna. Naine põimub end tema ümber just kui andes lootust, et kõik pole kadunud. Naine püüab teda turgutada, mees toetub kogu oma raskusega naisele, naine on tema tugi. Nad sulanduvad justkui üheks, nende hingamis rütm on sama, nad liiguvad koos. Vahete vahel ilmub paariks sekundiks seinale sabisev ristkülik, just kui kaos, tühimik, mis haigutab „ei kuskil.“ Lõpuks jõuab mehe ja naise liikumine sinna maani, et mees kannab naist oma turjal. Ta kõnnib mööda ruumi, publiku hulgas on iga inimene tema jaoks just kui iga üks ise liiki olend, mis siit maa munalt leida võib.


Stseen 3
Kestus: u 9 minutit

Eelmine lugu sulandub järgmise looga, milleks on „Curtains“. Naine tema turjalt vajub maha, jäädes oma jalgele seisma. Ta pöörab ümber ja kaob inimeste vahele, tantsiskleb nende vahel, ta on õrnemast õrnem, tema liikumine on nagu õhk. Mees kõnnib endasi, tehes aegajalt mõned kaootilised ja meeleheitlikud liigutused. Ta elab endas läbi erinevaid elusid, iga meeleheitlik liikutus on oma tunnetuselt ja emotsioonilt eelmisest erinev: mõni neist on väga järsk, teine õrn, kolmas julm jne. Osad neist liigutustest on publikut provotseerivad. Ühel hetkel ta hakkab publiku hukgast otsima naist, vaadeldes mõnd inimest teravamalt, peatudes mõne ees. Suhestudes nendega ta pöördub vahel otseselt mõne inimese poole: Inimeste tead¬vus on minus sulanud ühte loomade instinktiga... liikudes edasi: ja ma mäletan kõike, kõike, kõike... ja elan eneses uuesti läbi iga¬ühe elu. Öeldes just kui ise endale: Ma olen üksi.(edasi kontakteerudes ja naist otsides) Kord saja aasta vältel avan ma huuled, et rääkida, troostitult kõlab mu hääl selles tühju¬ses ning keegi ei kuule mind...(Olles ruumi keskel, tajudes enda ümbrust, tundes lootusetust) Ka teie, kahvatud tulu¬kesed, ei kuule mind... Koidu eel sünnitab teid mülkasoo ja te loidate päikesetõusuni, kuid teie väreluses pole mõtet, pole tahet, pole elutuiget. Kartes, et teis võib tek¬kida elu, vahetab saatan(uuesti ilmub seinale sabisev ekraan ja jääbi sinna püsima, saatana auk, tema salakaval ilme), igavese mateeria isa, iga hetk teis, nagu kivides ja veteski, aatomeid ümber ja te olete lakkamatus muutumises. Maailmaruumis on püsiv ja muu¬tumatu üksnes vaim. Mees leiab naise ja võtab ta oma tugevasse haardesse. Naine tema käes on habras, justkui kohe kaduv lootus. Nad vaatavad hetk üks teisele otsa ja pööravad siis aeglaselt oma näod ekraani suunas. Ekraanile sahina sisse ilmuvad punased inimsilmad, olles kord tugevamalt eristatavad sahina hulgast, kord heledamalt. On vaikus..

Stseen 4
Kestus: u 7 minutit

Naine peidab pea mehe rinnale, mees vaadates ekraani lausub sosinal: Nagu vang, kes on heidetud sügavasse tühja kaevu, nii ei tea ka mina, kus ma olen ja mis mind ootab. Naine tõstab pilgu, päästab end mehe haardest lahti, keerleb ta ümber just kui püüdes mehele jõudu anda, sest mees on löönud vankuma. Mees kõigub oma püstteljel, jalad ei liigu ehkki ta tahaks väga oma jalgu liigutada, kuid need on rasked nagu tina. Naine võtab ta käest ja jääb selle otsa rippuma. Viimaks astub mees vesialgu väikese sammu, iga järgnev samm on suurem ja kindlam. Ta liigub ekraani poole, naine jääb temast maha. Mees paneb oma käe ettevaatlikult vastu ekraani, see järel püüab seda tõugata endast eemale, kuid see ei õnnestu. Ta asub võitlusesse selle sahiseva kaosega kus helendavad punased silmad. Ta on raevukas ja sõnad tema suust purskuvad välja: Ainus, mis minu eest varjatud pole, on see, et visas ja julmas võitluses saatanaga, materiaalsete jõudude algega, on mulle määratud võita ja seejärel sula¬vad mateeria ja vaim imelises harmoonias ühte ning saa¬bub üleilmse tahte riik. Aga see tuleb alles siis, kui nii kuu kui ka hele Siirius ja maa on aegamööda, pärast pikka-pikka aastatuhandete rida muutunud põrmuks... Seni aga valitseb õudus, õudus... Ta on langenud maha, hingeldades kogub ennast ja tõuseb, täis uut indu. Liigub toetudes vastu seina, kus asub ka ekraan. Pilt liigub üles poole ja mees ei ulatu seda puudutama. Üles vaatama jäädes lausub endise vihaga: Sealt läheneb mu võimas vastane – saatan. Ma näen tema kohutavaid veripunaseid silmi... Ühel hetkel ta pöörab ümber ning jookseb naise juurde, haarab ta sülle ja jookseb ekraani juurde just kui peituks naises. Ta lükkab naise mööda seina üles poole just teda ohvri anniks pakkudes. Suure koorma all kuid võidu rõõmsalt ütleb ta veel iimased sõnad: Tal on igav ilma inimeseta... Sel ajal ruum hämardub, viimane valgu viht kaob mehe ja naise pealt. Jääb vaid valgus, mis tuleb ekraanilt. Säbinad ekraanil kaovad, jäävad vaid punased silmad mustal taustal..