blogi ei hakka ennast veel ära ammendama.. mis siis, et ma pole tükk aega siia ühtegi sisse kannet teinud. kiire on olnud ja siis kui midagi oleks kirjutada tahtnud, siis polnud see kahjuks neti poolest võimalik. siiski siiski on need kirja pandud. ehk ühel heal päeval leiavad need ka tee siia... Loodetavasti!
Viimasel ajal olen joobunud Linnar Priimäe luulest.. njah, sai ju teama luulekogu Kelle tee on varjul endalegi soetatud.
Üks tema luuletus siis siin kohal.. mida on üsna raske välja valida nii paljude heade luuletuste seast..
Ma ühekaupa näppan sinu pilte.
Viin täna kaasa kulmukaare vaid
kui varanduse - varastatud varju...
Sa sellest midagi ei tea,
ei aima, et su lugematuid vaateid
üks salaja nii lubamatult loeb
ja kogub. Kui sa taipaksid, et kuskil
sust tasapisi valmib su portree,
mis elab, hingab, hindab omatahtsi,
sa oleksid siis vähem pillav vist.
Aeg on me lootuste ja surma säng...
Ning valguse ja varju valemäng
toob meile minevikust nähtavale
me õigema ning ilusama pale.
No comments:
Post a Comment