Miks su laps discoga tegeleb?

Ma aeg ajalt põrkun kokku küsimusega, miks ma oled pannud oma lapse sellist karmi tantsustiili pannud tegema? Miks ma panen ta nii stressi rohkesse olukorda nagu seda on võistlused?
Teate, ma ei olegi seda teinud!! Ta läks ise, ta tahtis ise! (Ma läksin ka kunagi ise tantsima, helistasin emale ja teadustasin, et ma nüüd lähen)

Eleanor rääkis mulle umbes aasta aega, et tema tahab disco tantsuga tegelema hakata. Ja ma olin nagu ja-jah, ja-jah. Ja midagi tegelikult ei muutunud. Ma olin täiesti kindel, et see ei ole tema ala, sest tema iseloom ja olemine on pigem aeglane.

Eelmise aasta jõulude ajal andsin ma lihtsalt järgi ja ütlesin olgu mine. Leppisin Anuga aja kokku ja Anu tegi talle jaanuaris soolo kava. Tema esimene võistlus oli veebruaris, päev enne tema 6.aasta sünnipäeva, Riias. Kohe päris korralikus konkurentsis. Ta tegi oma kava korralikult ära ja teate, mis nägu tal peas kogu selle aja oli - kala nägu. Täpselt selline tuim ja emotsioonitu nägu. Tegelikult oli tal ka alati grupis esinedes kala nägu peas. Null emotsiooni laval.

Pärast esimest võistlust isegi oli korraks koht, et vist ikka ei sobi ja ellu arvas, et ta vist ikka kardab. Aga kuna kostüüm oli tehtud, siis otsustasime, et teeme ühe võistluse veel. Järgmiel võistlusel läks väga hästi! Tegemisse hakkas emotsiooni sisse tulema, naeratust! Sealt edasi polnud enam mingit küsimust - mulle teadustati, et ootab järgmist võistlust! Ja see aasta polnud nagu enam mingit küsimust!

Paar udu kogu kavast - kevad 2017

Teine võistlus - 2017 märts

Ma tahan lihtsalt öelda, et ma lasin oma lapsel ise valida! Me leidsin, et ma pean oma last tema otsustes ja tegemistes toetama - isegi kui ma ise sellega 100% nõus ei ole! Sest disco on suuresti sport! Ja nii palju kui ma Elluga sel teemal vestelnud olen, siis ta naudib seda protsessi. Ta naudib seda, et tal esimesel korral asjad välja ei tule ja ta peab nende kallal tööd tegema. Aga see võlu, kui üks kord element välja tuleb, seda ilmselt mina ei saagi sõnadesse panna. Ma ei ütle, et seal hulgas ka pisaraid pole. On küll!! Ja need pisarad on alati siis kui ta minuga trennis on. Kõik, mis Anu ütleb on A ja O!!!

Mida see kõik lapsele andnud on? Kohusetunde, treening harjumuse. Ta on lasknud oma emotsioonid välja, ka grupis tantsides pole tal enam tuim nägu peas. Enesekindlus on tohutult tõusnud!

Las ta siis teeb! Minu asi on teda toetada!

november 2017 - pildid päris EDO fb lehelt

Meri annab, meri võtab, meri hoiab ja hoiatab

Üle 10 naasta tabas meid stiihia, mis näitab kui võimetu inimene looduse ees on. Kui väike, väeti ja abitu. 

Tegelikult saime oma esimese shoki laupäeva hommikul kui teepoolne kraav üle oli ujutanud ja tee veidi vee all, meie poolsel kraavil polnud häda midagi - vett oli aga on rohkemgi olnud. Autosse kuivajalaga ei pääsenud. Hüppasime nagu konnad autosse, et üks väike Riia reis teha. Riiast tagasi jõudes laupäeva õhtul oli tee jälle paljas ja vesi taandunud. Ilmselge hoiatus, proovile panek.

Riia Rahvusooper

Pühapäeval oli taas vesi üle kraavi tõusnud ning meie kraav triiki täis. Tee oli läbitav ning käisime linnas. Enne linna minekut veel tegime väikse põike mere äärde - meri meie juures siis veel üle kallaste ei olnud, lained olid aga suured küll. Ei mäleta, mis see kell oli kui linnast tagasi jõudsime, aga vesi oli tõusnud veelgi. Pärast näosaadet otsustas naabrinaine linna minna, kuna ta ei olnud siin oma autoga ja ei olnud ta ka kindel, et ta hommikul üldse tööle pääseb. Isa sõitis naabrinaisel ees, et ikka natuke julgem oleks. Tema tagasi jõudes oli meilgi küsimus, kas minna igaks juhuks linna või jääda. Kuidagi siiski tuli see otsus, et jääme.

Isa auto esimene, meie oma tagumine

Umbes näosaate ajal külastas meid ka kohalik konstaabel, uurimas , kas meil on ok ja jagas soovitusi. Parkisime oma autosid natuke ümber. Panime oma auto vastas maja parklasse, kuna see ala on veel kõrgem kui meie oma. Seal elab statsionaarselt sees üks pere,  kolm korterit kuuluvad Moskva venelastele, keda parasjagu siin eiole. Isa pariks oma auto rohkem meie malja kõrgemale kohale. meie majas (meie kõrval) on ka üks Moskva venelastele kuuluv korter, kes arvavad, et seda ala pole vaja tõsta, sest nemad küll näinud ei ole, et seal vesi oleks. Niisiis meie majal on kolme korteri juures kõrgem ala ja ühel madalam. Oleme nendega suvel kõvasti kakelnud ja on miski 2-3m majale lähemal olev ala, mis on meie tõstetud. Sinna pani isa oma auto.

Mingil hetkel u kella 23 (või veidi enne seda) hakkasin jälgima, mis linnas toimub. Linnas tundus asi hull, ise jälgisin samal ajal Häädemeeste andmeid merevee taseme kohta. Ajal mil Pärnu linnas täielik möll toimus ja vee tase oli 160cm, siis meil oli see u 130cm. Kõik tundus "tore". Tundus, et pääseme kergemalt. Käisime tunnis vähemalt korra vaatamas, mis olukord on, kaugel vesi on. Sild üle kraavi oli üles tõusnud ja ennast kraavi sutes põiki keeranud. Kui linnas oli kõik juba läbi ning vesi hakkas taanduma, läks meil alles möll lahti, kell oli siis 01.00.  Häädemeeste merevee andmed muudkui tõusevad ja tõusevad. Käisime jub u iga 30 minuti järel vaatamas, mis toimub. Sild oli mööda kraavi truubini triivinud. Adrenaliin oli juba ammu üleval ja tõusis. Kuigi peab ütlema, et tunne oli suhteliselt rahulik ja paanikat ei olnud. Ei olnud ka tunnet, et oleks võinud ikka linna minna. Teate miks? Ma oleksin linnas kogu aeg mõelnud, mis mu kodus toimub, kui kaugel vesi on jne. Umbes kell 03.00 otsustasime magama minna, ehkki merevee taseme andmed muudkui tõusid.

Mõned pildid patrullimisest

 Mingi hetk avastasime, et vesi on tõusnud kuurini.

Kuuris olid asjad veidi ujuma hakanud, alumised puud vee sees

Kõrval maja postkast - Moskvalaste maja

Teiselt poolt kõrval maja pardikesed ujumas

Vesi kuuri juures veel enam tõusnud

Meie maja naabrite (moskvalaste) terassitrepp.. lõpuks oli seal vesi

vesi jõudis naabermaja fundemendini

üle tee naabrite (inglaste) valdused. See telefoni putka on 

tõesti toodud Londonist

Kas me saime magada? Ei saanud, ärevus oli sees. Voodis pikali olles kuulsin iga maja praksu (pooled neist olid ette kujutatud), kuulsin kuidas üleval terassil grilli kate tuules laperdas. Ei olnud hirmus, ärev oli! Keha tegi, mida ta ise tahtis, lihastes oli värin. Selline närvikas. Miljon imepisikest tõmblust lihastes. Henri ei saanud ka magada, vahel isegi võtsin aeg ajalt läpaka lahti, et andmeid vaadata. Häädemeeste andmete järgi oli veetaseme max 154, vähem kui Pärnus, aga siiski ootamatult palju. 

Mingil hetkel peale kella 6 jäime tsips kauemaks magama, kui ma midagi ei mäleta. ärkasin kella 9 ajal kui isa köögis asjatas.  Umbes kella 10 ajal külastas meid taasa konstaabel, pikad kalamehe kummikud jalas. Teatas, et tee on vee all ning autodega läbi ei pääse ja muidugi uuris, kas meil kõik korras. Polnud hullu! Puud olid terved ja vesi majani jõudnud ei olnud. Hommikul oli veetase veel üsna kõrge. Tänase päeva jooksul on see muudkui alanenud (eriti kella 16 alates jõudaslt kohe) ning hetkel pühapäeva õhtul kell 22.30 on see 72 cm üle normi. Henri käis väljas ja ütles, et truup on vee alt väljas.

N.ö meri tegelikult meieni ei jõudnud. Pressis ta vett üle kraavidest (kraavidesse tuli vesi muidugi merest). Kogu meie pisike häda seisneb selles, et oleme lohus. Kui mere vesi alaneb, siis meilt jookseb ta aga ära võrdlemisi aeglaselt. Teatud mõttes on meri siiski meid hoidnud ja varalist kahju teinud ei ole, rääkimata inimkahjudest. Tuule  suund oli meile muidugi väga ebasoodne. Lõppkokkuvõttes oli meeleolu üsna hea ja tegime siin ka sarkastilisi nalju. Paanikat ei olnud, sisimas oli tunne kuidagi kindel. Sel nädala lõpul lubab uut tormi, kuid ehk on seekord tuule suund meile soodsam. Mõte on pinnast veel veidi tõsta.

Mõned pildid hommikusest olukorrast

Inglaste valdused

Laika valdused

Palkmaja, mis jääb enne meid

Nendel naabritel on natuke hapu võitu olukord

Tänud naabritele, et olete pinnase nii kõrgeks tõstnud

Mäetagant läheb kahe maja vaheline truup

Puhas õhk, positiivne energiaväli ja tähistaevas ehk kuidas ma sattusin tagasi maale elama

Pärast 10 aastat linnaelu (kui suutsin juba kindlasti ka mingil määral linnavurlestuda) tuli üht äkki otsus kolida linnast välja. Ja ei mitte 5 või 10 km, vaid ikka korralikud 20 km. Päris palju oli inimesi, kes kahtlesid selles idees – kuidas sa ikka sealt tööl hakkad käima? Kuidas? Miks? Mida? No lihtsalt! Mujal maailmas inimesed käivad tööl ka 50-100 km eemal oma kodukohast. Muidugi ühistrantsport on neil ka mõnevõrra teine, aga siiski. Me oleme hatrjunud, et Eestis on tegelikult kõik käe-jala juures. 

Aga jah – kuidas me siia saatusime. Eks see oli tegelikult puht juhuslik ja mitte nii väga planeeritud. Olime küll mõelnud, et kunagi võiks ju linnast välja kolida, aga see oli jäänud ka vaid ideeks ja selleks „kunagi“. Küll aga otsisime omale suuremat korterit ja ühel hetkel Henri leidiski korteri nn karpmajas. Karpmaja on sisuliselt ruudukujuline maja, kus neli korterit. Natuke nagu ridaelamu, natuke nagu paarismaja ( heh võib vist öelda quatromaja). Muidugi hind oli väga paeluv ehkki korter oli täiesti plank – sellel teemal seekord siiski peatuma ei jää, selle koduehitus teema võtan kunagi hiljem üles.

Nii see see otsus äkitselt tehtud sai ja muidugi kui veel koha peal sai käidud, siis tekkis just see õige kuuluvus tunne. See õhk, mida seal hingasin oli hoopis teine, isegi sügisene päike tundub seal teine ja tugevatel meretuultel polekski just kui kaalu või tähtsust (sest need on ju ikkagi MERE tuuled). Jah, meri pole meist kaugel, terassilt lausa näha.

Pilt eelmise aastast 04.10.2014  seda terassi meil seal ikka jätkub

Peale selle on seal sama elalisi lapsi, kellega mängida. Eleanor on seal väga rahul ja õnnelik. Ta on väga palju õues, jookseb, hüppab jne. Ja muidugi – ma ise ei pea alati temaga samal ajal väljas olema, piisab kui aeg ajalt kiikad. Kuigi üldiselt on alati häälte järgi aru saada, kus lapsed on ning kui maja juurest kaugemale minnakse, siis antakse alati teada või küsitakse luba (näiteks kui mere äärde minnakse, siis on alati ka keegi täiskasvanud kaasas).

Ma loodan, et kõik see teeb Eleanori immuunsussüsteemi tugevamaks ja igavene kurja juur nohu-köha jääb vähemaks. Alates lasteaias käimisest on ikka olnud nii, et nädal lasteaias ja kaks nädalat kodus. Eks viiruseid ikka liigub ja ühtteist külge hakkab, aga samas tundub, et enamus nohu juhuseid on läinud kergema vaevaga üle kui veel aasta tagasi. Viitsimine ja vastupidavus on väga palju tõusnud. Kui linna soli ikka nii, et kõigest 500m poodi tundus ka vahel nii pikk maa, et oli vaja sülle küsida, siis nüüd bussipeatusest 2 km kodu jalutada pole mingi probleem. No muidugi – palju huvitavam on ju ka. Teeäärse heina sees piilub vahel mõni lilleke, seen või isegi konnapoeg. Kõik see on huvitav! Kergliiklusteel on ju tore jalgadega männiokkaid kokku vedada. Pealegi on õhk nii mõnus ja karge, autode müra pole, vaid õrnalt kostub manteemüra, mis kruusateele keerates sootuks ära kaob. Asendub suve õhtutel rohutirtsu sirinaga, linnu lauluga, konna krooksumist küll kuuleb väha. Eriti praegusel hetkel aga kuuleb, kuidas luiged parvesid kokku ajavad, et lõunasse teele asuda.

Aga kõigist nendest asjadest lahedam on tähistaevas. Kõik tähed on eredalt näha, nii suur kui väike vanker on väga häasti leitavad. Linnutee. Vahel on isegi tunne, et peaks omale astroloogia raamatu muretsema ja muidki tähtkujusid otsima hakkama. Hea on olla eemal linna valgusreostusest ja sudust, mis ei lase näha tähistaevast tema täielikus hiilguses. Ja muidugi on veel boonusena magamine pilkases pimeduses. Muide melatoniin, mida inimorganism sünteesib, et magades korralikult välja puhata, sünteesibki vaid absoluutses pimeduses. Väike hämarus ja organism jätab selle protsessi ära. Jah, me küll magame, aga ei puhka nii hästi välja. Olen sellega juba nii ära harjunud, et enam ei oskagi magada, kui kas või natuke valgust kuskilt paistab. Algab juba sellest, et lihtsalt ei tule und.

Vot siis, sellised vigurid! Tegelikult muudkui kirjutaks ja kirjutaks veel, aga kogu see jutt nii väga pikaks läinud...  Igatahes on meil hetkel väga tore elada ja linna tagasi siia maani veel ei taha :D

Aasta aega käte koreograafiat

Paljud ei teagi, et olen vahe peal tantsu kõrvalt olnud aasta aega ka kasiinos diiler. Ega ma ei täpsustagi kus ja mis ja mida, vaid hoopis, mis töö see on ja mida see mulle andis.

Tegutsesin siis pokeri turniiride ja cash game diilerina. See on töö, kus käed ja näpud saavad tohutult koreograafiat teha. Teatud mõttes iga tunni järel esitatud üht ja sama etendust. Etendus, kus kasutad ka sõnu - nii palju kui vajalik, üleliigne jutt on tarbetu. Etendus, kus pea peab töötama lakkamatult, Etendus, kus tähelepanu peab samal ajal olema fokuseeritud kui ka tajuma ümbritsevat.

Diiler on see, kes haldab lauda ja juhib mängu. Peale selle, et näpud saavad palju tööd, arenes tohutult keskendumis võime ning kalkulatsioonid peas. Kuigi jaa - black out'e ja brain freeze ikka toimub. Eriti kui kella aeg ei ole enam kõige sobilikum peast arvutamiseks. tuleb arutada pot limitit, side pote jne. Lõpuks käivad nii mõnedki asjad automaatselt, kui aju tegelikult enam ei arvuta, vaid teab vastust juba ennem. Põhimõtteliselt on aju jaoks tegemist juba korduva käitumis mustriga. Kuigi jah - inimene pole masin ja ka siis võib esineda vigu. Ka masinad teevad tegelikult vigu.

Kui ma aus olen, siis mulle meeldis see töö. Meeldis väga! Pärast poolt aastat diilerina hakkasin selles töös väga mugavalt tundma - mõnikord oli mul lauas tunne, et ma ei olegi tööl, vaid puhke hetkel. Miks ma siis sellest loobusin? Sest tants on tähtsam, olulisem, hingelisem. Sellel alal tuli uusi välja kutseid, mis nõuavad minult ja mu perelt natuke rohkem.  ja kui nüüd aus olla, siis 100% ma sellest loobunud ei olegi - ehk kui keegi diileritest haige/puhkuselt vms, siis olen  mina jälle lauas.

Vaatasin filmi

XXIX Pärnu filmifestival. Midagi paremat on tulekul (Something Better to Come, Poola/Taani/Vene 2015)

Vaatan filmi etv järelvaatamisest, sest õigel ajal polnud aega vaadata. 

http://etv.err.ee/v/dokumentaalfilmid/xxix_parnu_filmifestival/saated/ca9b9005-f711-444e-ba27-905d1ef806f6

Ribu rada pidi hakkab siia tulema muljeid, mida kirjutan üles filmi vaatamise ajal. Lihtsalt et kaardistada hetke emotsiooni. Nii et pole kindel kui seotud või mitte seotud kogu see asi siin tuleb.

See dok.film on teismelisest tüdrukust, kes elab Moskva rajooni prügimäel. Ta püüab seal elada tavalist elu - proovib kosmeetikat, suitsetab ja alkoholigi. Ema valab tüdrukule viina otse tassi, millest siis tüdruk lonksu võtab. Tass käib loomulikult ringi. Räägivad elust, kuidas sealsed inimesed surevad, toimivad, avaldavad arvamust riigist, Putinist. Juba film algab päris võimsate kaadrite ja tekstiga.

Niisiis.. enamus elanikest hukkub tules või talvel lihtsalt külmub surnuks, kaadrid põlenud skelettidest. Ja siis ekskavaatori juhid lihtsalt vestlevad, kuidas nad aeg ajalt inimestest üle sõidavad. Noh, lihtsalt ei näe neid, sageli prügimäe elanikel tumedad riided seljas. Ja nad räägivad sellest nagu tegu oleks olnud mõne loomaga stiilis.. noh, näed jäi alla (mitte loomi tuleks alla ajada ja see ei morjendaks). Põhimõtteliselt oli tegu nende jaoks iga päevase asjaga.

Julija mõlgutab mõtteid selle üle, kuidas nad sinna saatusid, kuidas tema ema prügimäel muutus (joodikuks) ning siis tuleb üks hea lause selle teismelise tüdruku poolt: "See ei ole mitte prügimägi, vaid soo. Imeb kõik sisse!"

Esimene armumine, rasedus. Poiss ei taha kuuldagi isaks olemisest, ema sarjab tüdrukut. Kuidas te ei mõelnud, miks te kondoome (prügimäelt) ei otsinud. Mõelda vaja. Aga siis nagu on hea meel ka. Ütleb veel tüdrukule, et hakkaku mähkmeid otsima (jah, otsima, mitte ostma!) ja veel lisab, et suitsetagu vähem. Kuigi tüdrukul ka kerge lootuskiir on. Kui sünnib laps, siis ehk saab ka kiiremini korteri. Eeldan siis, et riigi poolt! Ikka ja jälle kõlab läbi - kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Mis siis sai? Mida on saada kui 16 aastane prügimäel elav tüdruk saab lapse? Polnud valikuid, pidi jätma oma lapse haiglasse. Aeg möödus ja möödus. 5 aastat pärast lapse sündi tekkis ikka lootuskiir ja nad said omale korteri, said korteri ostmiseks toetust (lähemalt vaata filmist, kuidas see asi oli). Jõudsid elus edasi, tõi ema prügimäelt ära. Julija mõlgutas veel mõtteid selle üle, et oleks vaid võimalus aeg tagasi pöörata, siis võtaks ta oma tütre ja tuleks praegusesse aega tagasi.

Film lõppes Julija uue lapse sünniga.

Aga nagu ta ise ütles - prügimäelt pääseb üks inimene 100st või siis mitte ühtegi!

Väga mõtlema panev film, trööstitu, trööstitu... Soovitan vaadata!

Lottemaal käik

Niisiis jõudsime ka meie lõpuks Lottemaale. Elame ju sellest nii nii meeletult "kaugel". Ha ha haa! Lihtsalt on väga palju erinevaid põhjusi, miks me eelmine suvi sinna ei jõudnud. Nüüd on aga nüüd on siis käidud.
Kuna ei tahtnud Laikat terveks päevaks üksi koju pahandust tegema jätta, siis Henri jäi temaga koju. Läksime Elluga, aga ega me seepärast ainult kahekesi olnud - ikka laste kuldne sugulaste kolmik oli koos Eleanor, Krisette ja Karlis

Parklast sõitsime kenasti rongiga Lotemaale.. see on u 1-2 km ja pilet 1 eur. Kokku siis kahe peale 2 euri. Lottemaa pilet 17 euri nii et kahe peale kokku 34 euri. 

Alustasime kohe ühest pisikesest seiklusrajast ja siis juba läks lastele sõit kärus põhi majakeste poole.

Oli siis seal kõiksuguseid erinevate tegelaste majakesi erinevate atraktsioonidega. Jäneste majas sai toredasti liugu lasta erinevatest torudest. Hmm.. veits mõru maik oli sel hetkel veel pileti hinnast suus. Mõtlesin ikka, mida teevad küll suurpered? või isegi kahe lapsega peredele on see päris hea summa.

Aga olgu edasi staadionile. Silma jäi kohe loterii ja lapsel ju tore seda võtta. Keerutad, pall veereb ja ohoo, mis number on ja mis auhinna saab. Läks õnneks - ei saanudki pastakat või rinnamärki, hoopis puzzle. Loterii hind 2 euri.

Tegelikult ootasime staadionil n.ö kohukese jooksu :D Enne jooksu tehti ikka soojendus ka, mis minu meelest läks natuke pikale. Oleks võinud max 2 soojendus mängu-laulu teha, oleks lastele täitsa piisanud. Kuna aga soojendus kestis nii kaua, siis läks osadel lastel juba jooksu isu ära või läksid vähe kärsituks. No aga lõpuks siis oli jooks - tehti üks mõnus tore ringike mööda Lottemaad, ilma n.ö võistluseta ja ka väikelastele oli tempo kohane. Lisaks tehti vahe peal pisikesi pause nn saba järgi oodata. Ja igale tublile jooksulapsele kingiti pärast Karumsi kohuke :D

Selleks hetkeks oli kell seal maal, et võiks väikse lõuna teha. Ehk siis endale valisin yuiunikala salati, mis oli 6 euri sentidega ja Ellule Lotte eine, mis maksis 10 euri sentidega. Lote eine sisaldas endas friikaid, paneeritud viinereid, salatit, kõrrejooki ja väikest meenet, milleks oli Lotte rinnamärk. Uhke tunne eks ole! Hiljem võtsin veel kohvi ka omale. nii et miski 18 euri läks kokku kahe peale.

Kui lapsed olid söönud, läksid nad tädi Heltsuga etendust vaatama - "Kärbes Jaagu pulm". Täitsa tore olevat olnud, ülejäänud täiskasvanud sõime rahulikult edasi. Noh, Heleri sai oma lasteaiaõpetajaks olemist praktiseerida. Muidu läheb veel selle pikka puhkusega see meelest :D

Ja siis muidugi mullimasin jäi tee peale, erinevate tegelaste majad, ehitamised, joonistamised, rannas laevakestel mängimised jms. Üks põnev asi oli Lennumasin, kuhu läksid sisse, sees keskel oli ekraan, mis lastele mõjus kui vaate aken lennumasina põrandas. Uksed läksid kinni ja põrand hakkas liikuma ehk lennumasin tõusis õhku. Ekraanil läks käima video, kus maa eemaldus ning tõusime "kõrgele õhku" Lottemaa kohale. Tegmie ümber Lottemaa tiiru ja "maandusime" jälle tagasi. Lastel oli hästi tore! 

ja lõpuks siis Lote maja. Palju tube ja erinevaid asju, mida kõike seal teha sai. Ja üks kõige sümpaatsem nn osatäitja - Lotte ema. See tegelaskuju oli tõesti väga hästi omaks võetud ja ei mängitud n.ö üle. Oli loomulik ja pehme nagu Lotte ema tegelaskuju ka multikas on. Lastega sai ka väga hea kontakti.

Ja lõpuks hakkasimegi jälle kodu poole tulema. No muidugi jälle rongipilet kahe peale kokku 2 euri.Ilmaga meil vedas, päike paistis ja ilm oli soe. alles autosse istudes tulid esimesed piisad auto tuuleklaasile. Selleks hetkeks oli mõru mekk pileti hinna suhtes ka lahtunud, sest tegemist ja olemist oli seal päris palju. 

Väike pildi varamu ka..

Toit, challenge ja tervis

Inimkeha on masin, mis püsib koos tänu kindlatele elulistele talitlustele, ja nende lakkamisel ta laguneb (G. Santayana  Ilutunne. Esteetikateooria visand 2009:55)

Ehhki tsitaat on pärit raamatust, mis räägib hoopis esteetilise ilu kogemisest, siis leian, et see sobib väga hästi tänase postituse alustuseks.

/olgu veel mainitud, et Santayana raamatust on pärit ka minu blogi pealkiri. vanades postitustes on sellest raamatust veidi juttu.. peast ei mäleta, millises/

Adrem. Miski kaks kuud tagasi aprillis sõlmisime Henriga teel Pärnust Annikorru challange, et jätame menüüst välja n.ö rämpsu. No ja ikka panustega - kui henri patustab, siis toob tema Pärnust ratta ära ehk siis u 25 km. Seda pole palju, aga rattasõit pole tema teema. Ennem ta ilmselt jookseks selle maa maha. Minu patustamise korral lähen mina merre ujuma.. nagu üleni, pikali. minu nn. "karistus" kehtis kuni 1.juulini, kuna ilmad olid kehvad, siis suts kauem. Nii et nüüd tuleb mulle uus "karistus".

Need vähesed, kes sellest midagi teavad, hüüatavad MIKS??!!? Miks sul sellist asja vaja on?! No ma siis seletan lahti miks.

Henril on selline pisike kõhukese alge tekkinud, et peaks sellele kohe piiri panema. Sai temagi aru, et võid üks kõik kui palju trenni teha, aga kui toitumist taga ei ole, siis reaalselt midagi ei muutu. Henri üks suurim viga apelsini mahl. Olgugi, et 100%, kuhu pole lisatud juurde suhkrut, aga kui seda ikka päev läbi juua (1-1,5l jagu), siis see kasuks ei tule, Ja muidugi - ta ei joonud vett. Apelsinimahla paki asemel oleks ta pidanud hoopis ringi käima vee pudeliga. Nüüd on tal apelsini mahl lubatud ainult toidu kõrvale ja sedagi piiratud koguses.

Mina oli tehinguga nõus, et Henril ikka motivatsiooni jätkuks ja miks mitte ka vormi paremaks muutmise jaoks. Eks mul ka omad pisikesed deemonid. Ei šokolaad pole minu deemon. Minu deemoniks oli energiajook. Jah just hullem kui šoks. Ilmselt tulenes see suuresti sellest, et ma teen ka öötööd kasiinos. Mingil hetkel tekkis just kui sõltuvus - mulle meeldis energiajoogi maitse. ma küll ei kulistanud seda pudelite kaupa päevas sisse, aga ühe päevas pidin ikka saama. Ehkki eelistasin küll nn sugarfreed, siis teiselt poolt kallasin endale ju sisse aspartaami.

Nii et põhi eesmärgiks ja põhjuseks on tervis. Teha midagi oma tervise heaks ei ole kunagi vale.
kas me peame dieeti? Ei, me ei pea dieeti. Meie menüü on korrastatud, jah me oleme loobunud mõningatest toiduainetest ja mingid reeglid meile kehtivad ja me jälgime ka mingis mõttes koguseid, aga me ei näljuta endeid nagu enamus ekslikult arvavad.

Millest me oleme loobunud ja millega oleme me need asendanud:

• sai ja valge jahu tooted - kui aus olla, siis ma ei mäleta nii ehk nii, kuna ma viimati sai sõin, aga Henri ikka sõi. Sai on meil asendunud sepikuga, ka Ellu sööb väga hea meelega sepikut ja saia süües lööb tal suht kohe kõhu kinni. Makaronid on asendatud täisteramakaronidega ja neid me sööme ka u 1 kord kuus. Aga täisteramakaronid on meil alati kapis olemas,  juhuks kui kiirelt vaja midagi teha.
• vorst, viiner, pihvid jms - no vorsti pole ka tegelikult meie majas ammu olnud. nende asemel tarvitame sinki ning värsket liha ja kala. 
• kommid, maiustused, tordid - no ei ole vaja omale suhkrut sisse mõttetult ajada. Need on asendunud puuviljade, pähklite ja kohupiimaga. Kui ikka kohupiim ära vahustada banaaniga, siis lisa suhkrut sinna enam vaja lisada pole.
• karastusjoogid, mahlad - nagu eelneval mainitud, siis meil leiab suht ainult 100% mahlu ja seda tarvitame ka teatud aegadel. Joogiks on ikka põhiliselt vesi. Siinkohal ka üks hea suvine vee retsept - meliss, värskelt pressitud sidruni mahl ja puhas vesi. Lased natuke külmikus olla ja lihtsalt super hea! Piparmõnt melissi asemel sobib ka väga hästi!
• maitsega jogurtid, hapupiimad jms - no ausalt, lugege etiketti ja vaadake, mis seal sees on!! selle asemel kasutame maitsestamata jogurtit, kreeka jogurtit ja keefiri. Veidi marju  või kamapalle sisse ja saad väga hea maiuspala või hommikusöögi.

Võib olla jäi midagi kahe silmavahele. Meie menüüs on ohtralt köögivilju igasugusel kujul. Kartulit sööme suht harva ja enamasti kodujuustuga. Palju palju paremini maitsevad hoopis kaalikas ja porgand lihaga koos hautatult. ja nüüd grilli hooajal on  salat väga väga hinnatud meie peres. Isegi Laika sööb hea meelega kurki, tomatit ja salatilehti :D

Ahjaa majoneese jms kastmeid me ka ei söö, ainuke mida suts tarvitame on ketšup. Kastmete ja majoneesidega on see lugu, et enamus neist sisaldavad kunstlikke paksendajaid ja fakt on see, et kui miski paksendajat sisaldab, siis see sind ka paksuks teeb. Lihtne! Pigem kasutame kastmeks oliiviõli vms.

Tegelikkuses ju ongi see, et kui sa jätad oma menüüst välja cräpi, siis organism laseb lahti liigsest vedelikust, meie torustik ehk sooled puhastuvad ummistustest, keha puhastub mürkainetest (ilma, et peaks raha raiskama detox toodete peale) ning kehaloobub sellest üleliigsest ollusest mida ta ei vaja. Ma ei hakka välja tooma kogu meie menüüd (jah me sööme ikka kaerahelbe putru ja muna jms ka) ja koguseid, sest kogu selle asja olen üles ehitanud Marek Kalmuse käest saadud toitumiskavale, mille sain 2012. aastal. Kui nüüd tulemustest rääkida, siis kaalu poolest on läinud mul maha 2 kg, mis on täiesti ok kahe kuu kohta, Henril on läinud 6 kg.

Üks Lõunasöögi näide

Ja üks päev meil oli n.ö sööma pidu. Meie väga väga hea sõber Hannu valmistas midagi täiesti meeli ülendavat, kuid samas tervislikku. 

No minu telefon ei ole nüüd miski profi pildistaja, aga tegemist lamba lihaga ja grillitud köögiviljadega. Köögiviljad on pintseldatud oliiviõli, sojakastme ja maitseainetega.